|
||||
Nr 46 (938) Neljapäev, 17. detsember 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Kingi naeratus! Kingi elamus! Osta kingitus järelmaksuga! Suurim valik kingiideid! Meeldejäävaimad kingitused kõigile! Paistab, et selle pika habeme ja punase mantliga mehe, keda me jõuluvanaks kutsume, kingikott on põhjatu nagu Kaval-Antsu kübar, mida Vanapagan kuidagi täita ei jõudnud. Aga peame veel nädala vastu, siis peab rahu maa peale jõudma ja inimestel hea meel olema. Kõigest hoolimata võivad jõulupühad olla paljudele, eriti üksi elavatele inimestele väga raske aeg. Need tunnetest ja meenutustest tulvil jõululaulud, kui sa just muusikamasinat kinni ei keera, pisaraid välja pigistavad armsad filmid ja muud tele- ja raadiosaated. Kõik nagu peab, kuid siiski saab seekord jälle head üleliia palju. Mida siis teha? Aastalõpu nädalad on hea aeg pisiasjade ajamiseks. Otsida kapist välja vanad jõulukaunistused, nagu näiteks väike päka- pikk ja küünlajalg, siduda punase paelaga kimpu suve lõpul põllult korjatud rukkipead ning otsida neile sobiv pesa, lõigata valgest paberist välja lumehelbeid ning need akna kohale riputada, kudumisest üle jäänud kirjud lõngajupid lilledeks köita, jõulukaarte meisterdada. Ja kindlasti headele lastele jõuluvana kingikotti kogutud kingitused pakkida või kingikottidese panna. Ka on veel piparkoogid küpsetamata. Nendega läheb aga kenasti aega, sest eriti tore on neid kaunistada. Sellega aga ongi aega, sest just piparkoogilõhn võiks jõulude ajal köögis valitseda. Hapukapsad on juba varakult hautatud, kõrvitsasalat ning pohlamoos samuti purkides ootamas. Pisiasjadega tegelemine annab rahu hingele ja mõnu elule. See aitab korrastada mõtteid ja elada välja tundeid, mis loobki vanainimesele sobiva meeldivalt tasase elurütmi ka pühade eel. See hoiab teda tasakaalus, hoolimata aeg-ajalt kiusavast küsimusest, kas nad seekord ikka tulevad. Lapsed ja lapselapsed. See vanemate ja vanavanemate igipõline seesmine ootus, ole sa kui rahulik tahes. Üks asi on jõulurahu ametlik väljakuulutamine, nii nagu luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder pühapäeval Jõgeval tegi, teine asi rahu leidmine iseendas. Jõulude ajal püütakse teadlikult unustada mure, kuidas uuel aastal üha kasvavate väljaminekutega hakkama saada, hoidutakse teadlikult poliitikute sapistest üksteist mustavatest kirjatükkidest, tele- ja raadiosaadetest (kui neid peaks pakutama). Küünlaleeki jälgides on hoopis hea teada, et 25. detsember on taas kord esimene päev, mis on eelmisest pikem! Küünlaleeki jälgides on aeg meenutada kõiki neid häid inimesi, kellega 2009. aasta on meid kokku viinud, ja neile mõttes kõige paremat soovida. Kihnu Virve järgi meenutada sedagi, et “elus lähevad asjad tihti naa lollakalt, nigu sa üldse ei taha”, ja seetõttu on aasta jooksul kogunenud ka selliseid asju, mille pärast on põhjust andeks paluda, kas või mõtteski. Ühel tuttaval oli hiljaaegu sünnipäev. Seekord oli see ümmargune, ta sai 80-aastaseks. Väimees olnud väga tubli, rääkis see sünnipäevalaps. Nimelt hoolimata raskest ajast ostnud väimees “praasnikuks” ühe šampanja ja kaks pudelit viina. Saanud sellest perepidu missugune, kostitatud naabrimehigi. Jätkunud lõbu ja lärmi, mindud isegi kraaklema. Mida siis sünnipäevalaps ka kingituseks sai? Väikese kätekreemi — tõesti väikse. Ta ütles, et jõulupühad kohe ees tulemas, mõistetavalt hoiab tütre pere selleks “praasnikuks” raha kokku. Kas jõulupühade aegu peab olema suur priiskav pidu? Võib-olla mitte priiskav pidu, kuid mingid jõuluroad, igaühe maitse järgi, võiksid meie laual olla. Meie vaarvanemad on ju uskunud, et selles peres, kus jõulutoitu ei valmistata, pole uuel aastal midagi head loota. Ka tuli jõuluööl seitse, üheksa või kaksteist korda süüa, olgu või suutäis korraga. Aga küünlad süütame kindlasti, sest jõulude ajal pöörab maa valguse ja soojuse poole. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||