|
||||
Nr 45 (937) Neljapäev, 10. detsember 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Teleri ees
1. detsembri saade “Vabariigi kodanikud” oli suur pettumus, kuigi mitte ootamatult. Võib-olla mõned inimesed arvavad, et selline saade kujutab endast mõistlikku avalikku arutelu, ent vähegi mõtlevad inimesed näevad kindlasti läbi, et tegelikkuses on see lihtsalt osa ideoloogilisest manipulatsioonist rahva arvamusega. Juba saate alguses sai selgeks, millise tähe all kõik järgnev kulgema hakkab, kui saatejuht Aarne Rannamäe küsis suunavalt, kui palju on ühiskonnas homoseksuaalse orientatsiooniga inimesi, ning nõustus varmalt, et neid on ca 10 %. Loomulikult on see halenaljakas müüt või täpsemini lihtsalt vale, millele pani aluse tuntud pervert Alfred Kinsey, kelle “uuringu” tulemused põhinesid (nagu hiljem välja tuli) küsitlustel, mis viidi läbi vanglates ja peamiselt seksuaalkurjategijate seas. Tegelikuks homoseksuaalse orientatsiooniga inimeste määraks ühiskonnas hinnatakse äärmisel juhul 2−3 % (uuringute tulemustega saate huvi korral tutvuda organisatsiooni National Association for Research and Therapy of Homosexuality põhjalikul veebilehel aadressiga www.narth.org). Saan aru, et ajakirjanikel on saadete ettevalmistamiseks aega napilt, ent seekord jäi kümnetele tuhandetele televaatajatele kõlama sügavalt eksitav homoaktivistide fabritseeritud banaalne vale. Kogu saate ideoloogiline erapoolikus oli ilmne. Vaadake kas või seda, millised videoinstallatsioonid terve saate vältel taustal mängisid või kuidas saatejuht kasutas pidevalt suunavat keelt (nt mõistusevastased väljendid “kaks ema” ja “kaks isa” jms). Küsida võiks veel palju: Miks ei olnud saatesse kutsutud kedagi, kes oleks traditsioonilise perekonna kaitseks antud küsimuses ka juriidilises plaanis vähegi suuteline kaasa rääkima? Miks ei olnud saates näiteks viimasel ajal perekonna kaitse leeris esirinnas figureerinud prof Tõnu Lehtsaart? Miks ei esitanud saatejuht ühtegi vähegi keerulist küsimust (mida on antud teemaga seonduvalt õige palju) hr Metsale? Miks ei räägitud sellest, et põhiseaduse kohaselt on perekond ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena põhiseaduse kaitse all? Kuidas sellega ühitada nn uute ja alternatiivsete peremudelite (kuigi samasooliste liidu nimetamine pereks oleks vägivald keele ja mõistuse vastu) õiguslikku tunnustamist? Miks ei räägitud sellest, et õiguskantsler on juba 2006. aastal selgitanud, et samast soost isikutel ei ole mingit õigust — ei Eesti ega rahvusvahelises õiguses — nõuda riigilt oma suhtele õigusliku tunnustuse andmist? Miks ei puudutatud seda ülevoolavat teaduslike uuringute konsensust, et kõige tervemad lapsed kasvavad abielul põhinevas perekonnas (lapsed vajavad kindlustundeks stabiilsust, samas kui homoseksuaalse orientatsiooniga inimeste paarisuhete püsimatus on hästi dokumenteeritud)? Või seda, et samasooliste isikute kasvatatud lastest saavad tunduvalt suurema tõenäosusega homoseksuaalselt käituvad inimesed kui neist, kes kasvavad ema ja isaga perekonnas? Miks ei räägitud laste õigusest emale ja isale ning kasvamisele terves perekonnas? Miks ei räägitud sellest, et homoseksuaalne orientatsioon ei ole kaasa sündinud (geneetiliselt determineeritud), vaid valdavalt keskkondlikult tingitud ning et riiklik tunnustus sellisele käitumisele kujundab keskkonna, mis sellist käitumist soosib? Miks ei räägitud sellest, et homoseksuaalne käitumine on nii vaimse kui ka füüsilise heaolu seisukohast väga tervistkahjustav? Jne, jne, jne. Kurb on tõdeda, kuidas Rahvusringhääling on rakendatud homoideoloogia propageerimise teenistusse (hiljutine kujukas näide sellest oli “Ringvaate” saade, kus ajakirjanik ei varjanudki oma erapoolikust teema käsitlemisel). Selline asjade käik naeruvääristab ideed vabast ja sõltumatust ajakirjandusest ning sellest on tõesti kahju. On selge, et meie kodumaal on võetud suund perekonna institutsiooni õõnestamisele. Kuivõrd perekond on tõesti, nagu põhiseadus ütleb, rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus, on sellest väga-väga kahju. Kui me ei saa enam aru, kui fundamentaalne on mehe ja naise komplementaarsus ja kui oluline on see ürgvana ja inimloomusega lahutamatult seotud institutsioon, siis ei ole meil kahjuks rahvana mitte mingit tulevikku. Märkus: Samasisulise kirja saatis autor ka Aarne Rannamäele. Varro Vooglaid,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||