|
||||
Nr 45 (937) Pühapäev, 10. detsember 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Vaikne ei ole tänavune jõuluootuse aeg küll olnud. Maailm on aiva rahutum, halbu uudiseid tuleb uksest-aknast. Pommid plahvatavad, gripp käib ringi, isegi ilutulestik võib tappa. Tahes-tahtmata jääd kuulama, kui mõni teadja taas “viimsepäeva märkidest” räägib, sest — mis seal salata — päikesepäevi on üha harvemini. Kongressi pidasid nii Keskerakond kui ka Rahvaliit, mõlemad sellised erakonnad, kelle taotlused ja toimetamine puudutavad tavalist inimest kõige otsesemalt. Paraku ei ole nad opositsioonis olles saanud oma inimsõbralikku poliitikat kuigivõrd tegudega tõestada. Nõnda ongi nende eeskõnelejail põhjust osundada küll seda, mida ei ole, mitte aga seda, mis on tehtud. Rahvaliidu kongressil nentis erakonna aseesimees doktor Ene Tomberg, et Eestis ei ole enam tagatud inimeste põhiseaduslik õigus tervisele. Tööpuudus on kasvanud 14,6 %-ni, ravikindlustuseta inimesi on rohkem kui 10 % elanikkonnast. Kui iga kümnes tööea- line inimene saab Eesti Vabariigi 21. aastal oma riigilt ainult esmaabi, on miski väga valesti, nõnda valesti, et sekkuma peaks õiguskantsler. Hooldusravi vajajatele kehtestatud omaosalustasu 15 %, vähemalt 3000 krooni kuus tähendab omakorda seda, et paljud, kes vajavad, enam tarvilikku arstiabi ei saa. Masuga saab valitsus paljut välja vabandada, kuid inimõiguste eiramist ei vabanda ega õigusta miski. Enamgi veel — raskel ajal on rahval õigus tuge oodata just neilt, kes otsuseid teevad ning seeläbi kõigi eluolu mõjutavad. Tõdemus “Ärgu olgu sul sada rubla, vaid sada sõpra” on ju täiesti üheselt mõistetav, kõike ei pea ega saagi rahasse ümber arvestada. Ei öelda asjata, et hea sõna võidab võõra väe. See hea sõna ei tähenda päris kindlasti ülespuhutud ülioptimismi, mis pahatihti võrdub tõsistest probleemidest mööda vaatamisega. Kuigi sõnadest sooja ei saa ning kõhtu need ka ei täida, tahab inimene, et temaga asjadest asjalikult räägitaks, et antaks võimalus kaasa mõelda ning asjade (otsuste) sisuni jõuda, et arvestataks ka tema soove. Aastaid on Tallinn oma eakaile pensionilisa maksnud, nimetades seda hinnatõusu kompenseerimiseks. Pealinna eeskujul on sellise ühekordse toetamise võimalusi otsinud ja leidnud paljud teisedki omavalitsused. Nüüd on Tallinn otsustanud seda toetust tõsta tänavusega võrreldes 200 krooni võrra, eakas saab tuleval aastal 1200 krooni. Tore! Ent varasemail aastail maksti toda raha päris aasta algul, nõnda et vanaema võis oma kallitele mõnegi jõulukingi teha teadmises, et linna abiga saab kulutusest hõlpsamini üle. Nüüd saab vanainimene oma toetuse kätte sünnipäevaks. Ja seadagi ainult sel juhul, kui on eelmisel kuul avalduse sisse andnud. Maksjail-ametnikel on ju kergem, aga tädi Maali olnuks nõus ehk poole väiksemagi summaga, kui see kohe pärast pühi oleks tulnud ja paastuaega lühendanud. Ja selliseid inimese huvidele mõtlemise või mõtlemata jätmise kohti on palju. Uudisekünnise ületavad ju enamasti need sõnumid, mis tuju ei tõsta. Millalgi kehtestatakse müügimaks, millalgi tõusevad aktsiisid ja millalgi hakkab ühistransport omade ja võõraste vahel vahet tegema. Kui ikka kehtestatakse, kui tõusevad, kui hakkab… Olen vahel endalt küsinud, kas see n-ö ette peksa andmine, kirjutamine-rääkimine halbadest asjadest juba enne, kui need teoks on tehtud, kas see on ikka kõige õigem. Et on ette teada, mis halba jälle tulemas… Aga kas peab mitu kuud ette põdema, oma sendikesi ühest taskust teise tõstma ja murelikult mõtlema, mis saab siis, kui… Kas see mingil moel kasuks tuleb? Inimene on ju nõnda tehtud, et pidev oma hinge närimine jõudu juurde ei anna, pigem suisa vastupidi. Ja need, kes raskel ajal peavad tegema otsuseid (ka majanduslikke), mis paljusid puudutavad, peaksid väga palju teadma inimese olemusest. Advendiaeg on lootuste ja (jõulu)ootuse aeg. Muidugi valisid meie esivanemad elamiseks ühe tõeliselt kehva paiga. Olnuks neil raske sealt Uuralitest tulles edasi kõndida, end kõrgema taeva ja ergava päikese alla asutada? Aga ei. Oleme nüüd siin madalal maal, taevas on puulatvade küljes kinni, päev otsatut ööd eneses kannab. Lumemöldrid on tänavu magama jäänud… Nõnda võiksime oma väikest kodumaad ja iseennastki lõputult haletseda, kodus koti peal konutada ja padjaga pisaraid kuivatada. Aga kellel sellest kergem hakkab? Tänavu on väga palju kauneid advendikontserte, elamusi pakuvad meie tippmuusikud. Võtkem siis kõik, mida nad anda suudavad. On olnud raskeid aegu, võib tulla ju veelgi raskemat, ent igaüks öeldakse oma õnne sepp olevat ja päikesepäevi saab sepistada ka kõige hallimal ajal. Ilusat jõuluaega kõigile! Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||