|
||||
Nr 44 (936) Neljapäev, 3. detsember 2009 |
||||
Arhiiv |
Teleri ees
Just nõnda, ammu lendlauseks saanud fraasiga, mis toob silme ette nii Rolan Bõkovi kui ka Pirita kloostri viimased päevad, tutvustati läinud nädalal Maire Aunaste saadet “Mida teie arvate?”. No mis seal ikka arvata — nood stseenikesed, mis matslust kui loodusõnnetust illustreerisid, on pärit küll kübeke kangemast kategooriast. Mina nimetaksin neid (psühho)huligaansuseks, too “tasumise tund” peaks ilmsesti paragrahvi allagi minema. Aga see selleks — eks igaüks annab sõnadele erineva tähendussisu ja mõttemahu. Mind häiris muu — otsustajate ja hindajate targas seltskonnas on “tõeline daam” Maaja Kallast. Õudusega avastas Maire Aunaste, et too elab juba 30 aastat Lasnamäel korrusmajas. Kuidas on see võimalik? Kuidas ta suutnud on? Jube, jube, jube!!! Sellest, et igas linnas on palju-palju korrusmaju, kus elab väga palju inimesi, ei teadnud Aunaste-proua muidugi midagi. Sellest, et neis majades on kodud, sellest, et kõikjal püütakse kasvatada kodutunnet, seda tunnet, et minu maailm ei lõpe kolme lukuga varustatud turvaukse taga. Ei tea seda ka alati irooniline (tige?) “tõeline daam” Kallast. Tema on suutnud toda õudust (elu Lasnamäel) elada tänu sellele, et kui naaber on ukse taga, küsib proua, mida too soovib, astub koridori, kuid iial, mitte iial ei kutsu ta ühtki naabrit oma tuppa. Nõndamoodi siis! Olen kuulnud naabreist, kes abivajaja eest poes käivad, last hoida aitavad, hästi väljatulnud kooki maitsta viivad… Samasugustes korrusmajades Annelinnas, Mustamäel, Lasnamäel, igal pool. Ja kodumajad on tõelised kodud. Aga matsid jäävad matsideks. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||