|
||||
Nr 43 (935) Neljapäev, 26. november 2009 |
||||
Arhiiv |
Üks kuu aastas tundub vähemalt kahe kuu pikkune. Loomulikult on see november. Nüüd õnneks lõpp juba paistab. Seda enam rõõmustab inimlaps keset vihmahämu ja pimedust harva pilveserva alt piiluva päikeseraasu üle. Mida vähe, see ikka kallis. November olevat ka aeg, mil esivanemad meie mail käimas ja järeltulijate tegudel (vahest isegi mõtetel) on siis nende silm peal. Heatahtlik kindlasti, aga kardan, et mitte kõik pole neile meeltmööda. See armas mereäärne maa anti järglastele üle nii heas korras kui võimalik. See maa oli neelanud kõik nende päevad ja kogu jõu, töö oligi elu sisuks. Eestlane oli ju maarahvas, linlasteks on saadud alles üsna hiljaaegu, kui ajaloo mõõtühikuid kasutada. Seda kurvem oli läinud nädalal näha Tallinnas Lossi platsile tulnud maainimesi, kes vaoshoitud moel püüdsid seista oma õiguste eest. Võib ju arvata, et käik Toompeale ei olnud kerge. Maarahvas lepib paljuga. Hulk kauplusi, koole ja postkontoreid on suletud ja suletakse veelgi, ühistransport ilmutab end mõnes paigas juba nagu novembrikuine päike, eriarstiabist ei taha siinkohal rääkida, see on väga valus teema. Kõigele vaatamata tahab maainimene ikka veel põldu ja loomi pidada. Põllumees põline rikas, öeldi vanasti. Kuidas praegu peaks ütlema? Võiksime õnnelikud olla, et meil on laual eestimaine toit. Muu maailm nimetaks seda mahetoiduks ja maksaks hästi. Kas oleme rumalad või hoolimatud, et laseme niisugusel väärtusel otsa saada? Tühi kott ei seisvat püsti, lõputult ammugi mitte. Sellest tuldigi märku andma. Aga Riigikogu saalis vastas peaminister parajasti naljatades rahvasaadikute küsimustele. Ühtlasi selgus, et põllumajandustoetusi ei anna kuidagi suurendada, sest kelle arvelt seda peaks tegema, kõigil on raha vaja. Jüri Mõis kunagise linnapeana kutsus kõiki Tallinna. Töötuks saama, tuleks praegu välja. Riigikogu infotunnis esitati küsimus ka tööpuuduse suurenemise kohta. Vastus oli varnast võtta: 2000. aastal olnud see märksa suurem ja praegu kasvavat tööpuudus mitteaktiivsete (passiivsete?) töötute arvel, kes juba varem tööst ilma jäänud. Armas lugeja saab ehk aru, keda mõeldi. Usun ka, et peaministri jutt majanduse stabiliseerumisest — ei olevat mingit erilist tõusu, aga mitte ka täiendavat langust — oli töötute kõrvadele kõike muud kui muusika. Ega ka n-ö ajakirjanduspildis töötut kahjuks kuigi sageli kohta. See teema ei ole atraktiivne, ei müü, nagu öeldakse. Tööta jäänud inimene ise aga tunneb, kuidas ilm ja inimesed tema ümber muutuvad. Mõnedki head tuttavad ei tea, kuidas temaga käituda, ja parem siis juba ei käitugi ehk juhuslikul kohtumisel lihtsalt ei näe teda, “laupkokkupõrkel” katsuvad midagi puterdades kiiresti kaduda jne. Rääkimata igapäevase toimetuleku murest, mis tuleb hommikul ärgates esimesena meelde ja vaevab viimase mõttena enne uinumist. Aga televiisoris muudkui vahetatakse naisi, otsitakse superstaare ja mängitakse meeleolukaid lapselikke mänge. Tõele au andes on muudki, aga mitte sel määral ja viisil, nagu võiks olla riigis, kus paljude kodanike tulevik on tume nagu november. Kas teistsugustel saadetel ja kirjutistel võiks tulevikku olla, on praegu raske arvata. Sest pikapeale hakkaksid ehk ka kõige rahumeelsemad inimesed kutsututele ja seatutele otsa vaatama ja küsima, kuidas ja miks meie elu nii kaugele on jõudnud. Eks ole ju tõepoolest aeg-ajalt lugeda ja kuulda mõndagi, mis rahva meelt pahandanud, aga siis ununeb taas. Järgmise korrani. Ja ununeb uuesti… Võib-olla on just sääraste meelepahanduste vältimiseks justiitsministeeriumil kavas teha mõningaid muudatusi seadusandluses. Ajakirjanikud teavad, mis tähendab allikakaitse, s.t sa ei tohi reeta inimest, kes on sulle jaganud teavet, mille eest võidakse tema suhtes üht-teist ette võtta. See oli seni ajakirjaniku kutse-eetika küsimus. Nüüd tahetakse allikakaitse seadustada, aga nõnda, et mitmetel juhtudel oleks ajakirjanikul valida, kas kaitsta allikat ja saada kriminaalkorras karistatud (näiteks vangi minna) või jätta artikkel kirjutamata ja saade tegemata. Mis te arvate, missuguseks kujuneksid valikud? Samas eelnõus sisaldub veel üks huvitav väljend — preventiivne kahjuhüvitis. Kui mäletate, kirjutas Maksim Gorki kord oma kibedast lapsepõlvest, et neil anti igal laupäeval lastele peksa. Neile, kes millegi halvaga olid hakkama saanud, ja neile ka, kes midagi polnud teinud — igaks juhuks. Et ei mõtleks paha teha. Päikest ja valgust soovides Liina Kusma |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||