|
||||
Nr 42 (934) Neljapäev, 19. november 2009 |
||||
Arhiiv |
Teleri ees
Kui tarkade meeste rääkivad pead ja poliitikajutud välja arvata, täidavad ETV-s kõige magusamat teleaega mitmeid-setmeid kordi näidatud “Südameasjad”, veetlev härrasmees Poirot ning teised omamoodi sümpaatsed, kuid mõttetühjad lood. Eesti elu ja eesti inimest näitab avalik-õiguslik televisioon märksa vähem kui võiks. Miks see nõnda on, teavad muidugi tegijad. Ei ole siis imestada, et iga uut saatesarja põnevusega oodatakse. Eriti siis, kui eelreklaam on kestnud kevadest saadik. Nüüd on Vahur Kersna ja Margit Kilumetsa uue sarja “Sind otsides” maitseproov käes, Urmase ja tema poja Andruse otsimise-leidmise lugu nähtud. On kurb paratamatus, et kõik elud ei lähe nii, nagu tahaksime, et vahel lähevad teed lahku ja alles kümnete aastate pärast hakatakse mõistma, mida ja kui palju valesti sai tehtud. Oleks hea, kui eluraamatul oleks kordustrükk ning aeg lubaks kõik vead parandada… Aga ei ole ju. “Sind otsides” meeskond on ära teinud tohutu töö, kindlasti on nad suutnud muuta paljude elu. Alatiseks. Mida tähendab leida see, keda aastaid on igatsetud ja hinges kantud, ei oska aimata võõrad ka siis, kui nad koos ekraanil teineteist embavate isa ja pojaga liigutuspisaraid pühivad. Pikalt ja kaua püsib kaamerapilk neil. Kas mitte liiga kaua? Kas kõrvalseisjad peavadki inimese kõige pühamate hetkede tunnistajaks olema? Kas ei ole tundeid, mis võiksid jääda vaid nendele, kelle pärisosaks nad on? Mitte alati ei pea olema “kõik müügiks”. Inimeste, tavaliste inimeste lood teleekraanil on üldse üks täbar asi. Kuidas neid nõnda vahendada, et kasu asemel kahju ei sünniks, et see, mis endale ainuvõimalik tundub, vaatajat õlgu kehitama, veelgi enam — asjaosalisi lausa kiviga viskama ei sunniks? Ma ei ole veendunud, et Urmase lugu oli avaakordina parim. Liiga palju küsimärke oli tolle poja leidmist kurradi-kurradi-kurradiga õnnistava mehe ja tema lõhkiläinud pere loos, liiga tihti pidi vaataja leppima lihtsa tõega, et elu on elu ning inglitiibu tavainimesel ei ole. Imetledes Vahur Kersna suurt oskust inimest mõista, mitte tema üle kohut mõista, tekkis kummaline paralleel läinudnädalase “Pealtnägija” saatega. Ka seal oli ju ühe pere lugu — kohtukulli ette mineva ema ja tütre lugu. Nooruke reporter aina pressis ja pressis — emalt, miks tal silmad märjad, kas on kahju, kas on paha olla, miks sotsiaaltöötajal pisarad silma tulevad, on ehk temalgi kahju, et asjad ühes alles musterpereks peetud kodus nõnda kiiva kisuvad. Ja 16-aastaselt tüdrukult, kas temalgi millalgi millestki kahju on… Miks aga sotsiaaltöötaja ühe meili ja paari helistamisega suhtepundart lahti püüab harutada, selle asemel et minna, rääkida, rääkida, rääkida nii vanemate kui lastega, seda ei osanud reporter küsida, ei teadnud ta sedagi, et “munadki pesas veerevad, saati siis inimesed”, nagu vanarahvas ütles; teisisõnu — elu on elu ja kõik ei ole müügiks (resp ilmarahvale arutada andmiseks, isegi siis mitte, kui asjaosalised seda mingil hetkel soovivad). Seda saatelõiku kasutaksin mina näitliku õppetunnina sellest, kuidas ei tohi teha inimestest saadet. Tahaks uskuda, et see andis mõttematerjali nii “Pealtnägija” kogenud tegijaile kui ka vaatajaile. Miks mitte ka “Sind otsides” järgmisteks osadeks. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||