|
||||
Nr 42 (934) Neljapäev, 19. november 2009 |
||||
Arhiiv |
Kaitseminister Jaak Aaviksoo vastab Videviku toimetaja küsimustele Nii mõnigi poliitik (nagu näiteks Jaak Allik) on püüdnud tõestada, et Eestil polevat kaitseväge üldse vaja — keegi meid ei ohustavatki. Piisavat tugevast politseist, sh efektiivsest märulipolitsei üksusest. Et näiteks Islandil polegi armeed ja tullakse toime küll. Milles Allik ja tema mõttekaaslased eksivad? Eks iga riigi vajadus oma relvajõudude järele ning nende jõudude suurus tulenevad selle riigi geopoliitilisest asukohast ning teda ümbritsevast julgeolekukeskkonnast. Tunnistagem, et kui Island ei paikneks mitte keset Atlandi ookeani põhjaosa, vaid Läänemere ääres, siis me ilmselt ei räägiks Islandist kui armeeta riigist. Loomulikult on Eesti riigis palju eluvaldkondi, kuhu võiks tekkida kiusatus suunata praegu kaitse-eelarvele kuluvaid väärtuslikke summasid. Paraku näitavad meie ajalooline mälu, geopoliitiline asukoht ning mõned viimastel aastatel aset leidnud murettekitavad sündmused meie ümbruses, et pole veel saabunud igavene rahuaeg, mil võiks relvadele hüvasti öelda. Seetõttu tuleb meil ka edaspidi arendada mitte ainult Eesti sisejulgeolekustruktuure, vaid ka meie kaitseväge, et olla vajadusel koos liitlastega valmis kaitsma meie õigust iseolemisele. Kuidas Eesti kaitsejõud on senini suutnud täita oma otseseid ülesandeid? Väga laias laastus on Eesti kaitsejõududel üks kahetahuline ülesanne — seista Eesti julgeoleku eest, kasvatades iseseisvat kaitsevõimet ja meie suutlikkust osaleda koos (NATO) liitlastega ühistel julgeoleku tagamise missioonidel. Arvestades seda, et relvajõudude ülesehitamine on väga pikk ja keerukas protsess, mis algas 18 aastat tagasi sisuliselt nullist, võime täna oma kaitseväe saavutuste üle uhkust tunda. Läbi vaevarohke töö on alus pandud kolmele põhilisele väeliigile — maa-, mere- ja õhuväele. Maaväes arenevad hoogsalt kõik põhilised relvaliigid ehk jalaväe kõrval ka suurtükivägi, sideväed, õhutõrje, pioneeriüksused ning ajakohane logistikasüsteem. Välja on õpetatud ja reservüksusteks formeeritud arvestatav hulk ajateenijaid. Kaitseliidust on saanud tõeline kogu riiki kattev turvavaip. Välismissioonidel kuuluvad meie elukutselised kaitseväelased liitlasriikide kõrgete ohvitseride kinnitusel kahtlemata maailma parimate sõdurite hulka. Meie vastuvõtmine NATO-sse 2004. aastal näitab, et meie kaitsevägi vastab ka kokkuvõttes kõrgetele NATO standarditele. Loomulikult on meie noores kaitseväes veel ka palju parandamist vajavat ning loorberitele ei maksa puhkama jääda. Seetõttu on meie senine areng loonud aluse ka meie järgmises, 10-aastases arengukavas mitmete uute ja veelgi võimsamate võimete väljaarendamiseks, nagu seda on soomusvägi, keskmaa-õhutõrje ning senisest veelgi võimekam luure- ja sidevõime. Kõik need Eesti esmaseks iseseisvaks kaitsevõimeks vajalikud võimed loovad koos NATO liitlaste pakutavate võimete ja garantiidega selle jõu, mis on piisav Eesti riigi sõjaliseks kaitsmiseks, kui seda peaks kunagi vaja minema. Kuidas hindate (kohustuslikku?) ajateenistusse kutsutavate noormeeste kehalist, hariduslikku ja kõlbelist ettevalmistust? Ega ajateenistusse kutsutavad noormehed ei kujuta endast mingit eraldi seisvat kontingenti, vaid on terve meie noorsoo ja ühiskonna peegliks — seda nii heas kui ka halvas. Kehalise ettevalmistuse poole pealt tuleb nentida, et ega kahjuks meie noorsoo eluviisid ja harjumused pole päris nii eluterved ja tervislikud, kui nad võiksid ühe väikese rahva puhul olla. Vaatamata üsnagi rangetele tervisenõuetele arvatakse kohati kuni 10 % kõikidest kaitseväkke astunud kutsealustest esimese paari teenistuskuu jooksul reservi teenistuses välja löönud tervisehädade tõttu. Iseenesest pole see probleemiks mitte ainult Eestis, vaid kõikides Lääne heaoluühiskondades — näiteks sarnase väljalangevuse käes vaevleb ka meie põhjanaabri Soome kaitsevägi. Lahenduseks saab siin olla vaid kutsealuste parem kehaline ettevalmistus enne kaitseväeteenistusse astumist — seda nii tervislike ja sportlike eluviiside propageerimise kui ka efektiivsema kehalise kasvatuse koolides. Positiivse poole pealt tuleb aga kindlasti mainida, et kasarmuväravast väljub Eesti noor oma teenistuse lõpus kindlasti tervemana, tugevamana, sportlikumana ja psüühiliselt enesekindlamana. Hariduse poolest on meie ajateenistussüsteem solidaarne — võrdselt teenivad riiki nii põhikooli lõpetanu, kutsekoolist tulnud meistrimees kui ka haritlaskonda esindav üliõpilane. Kõlbelises mõttes ei näeks mina probleemi mitte niivõrd noorte väidetavalt madalas kaitsetahtes, kuivõrd mõnede noorsoo esindajate puudulikus arusaamises sellest, kui tähtis on tegelikult meie oma Eesti riigi teenimine ning kuidas tahtejõud ja eneseusk võiksid kompenseerida meie kaitseväe suhtelist väiksust. Olles omal ajal paarkümmend aastat Rahva Hääle toimetuses töötades käsitlenud otseselt ka sõjaväesse puutuvat, olles kunagi tõlkinud eesti keelde marssal Žukovi mahukad memuaarid, olles omal ajal viibinud Vene kaasaegse raketiristleja pardal, käinud allveelaevas, istunud moodsa hävituslennuki kabiiniski, olen kindlalt veendunud: Eesti-suguse pisiriigi sõdur suudab võitlusväljal toime tulla üksnes tänu eeskätt oma väljaõppele ja kõrgetele intellektuaalsetele omadustele. Elavjõumassiga pole Eestil ju võimalik midagi saavutada. Kuuldavasti pole NATO-lgi oma pisikeste ääreriikide jaoks konkreetset kaitseplaani — kuidas saame-suudame efektiivselt kaitsta end ootamatu ründe eest? Olen täiesti nõus, et Eesti sõdur ei suudaks lahinguväljal kunagi vastast lüüa arvuga, vaid ainult parema väljaõppe, võitlusmoraali ning täiuslikumate tehniliste abivahenditega. Seetõttu on kaitsevägi kõik need aastad pannud suurt rõhku just kaitseväelaste väljaõppe parandamisele — tänu paremini koolitatud ohvitseridele ja allohvitseridele on väljaõpe muutunud sisukamaks, rohkem korraldatakse välilaagreid ja erinevaid lahinglaskmisi, samuti Kevadtormi-sarnaseid suurõppusi. Meie uus 10-aastane arengukava näeb ette ka paljude uute sõjaliste võimete arendamist, mis meie kaitseväe lahinguvõimet kasvatab. Palju rõhku pannakse ka senisest parema luure- ja sidevõime arendamisele, mis kokkuvõttes peab tekitama võimaliku konflikti korral olukorra, et me näeme paremini, kus ja mida vaenlane teeb, ning suudame sellele tegevusele efektiivsemalt reageerida. Ühesõnaga — parem olukorrateadlikkus korvab meie arvulise väiksuse. Samas on selge, et mitte ainult Eesti-sugune väikeriik, aga ka meie mõistes suurriigid Saksamaa ja Prantsusmaa suudavad end tõeliselt kaitsta vaid liitlaste abiga, just nende riikide kaitseks NATO ju loodigi. Seetõttu toetub ka meie sõjaline kaitsevõime kahele võrdsele sambale — Eesti enda esmasele kaitsevõimele ning NATO kollektiivkaitsele. NATO-l on valmisolek Balti riike kaitsta ja plaan Balti riikide, nagu ka kõigi teiste riikide kaitseks olemas. See ei tähenda, et me neid plaane ei peaks arendama vajadusel sellise konkreetsuse tasemeni, nagu tehti omal ajal mitmete piiririikide kaitseks. See protsess toimub ja pole mingit sisulist põhjust hirmunud muretsemiseks ja mingite müstiliste plaanide fetišeerimiseks — lõppkokkuvõttes tagavad võimaliku vaenlase heidutuse mitte niivõrd erinevad plaanid, vaid NATO kui terviku eksisteerimine ning liikmesriikide ülekaalukas sõjaline jõud ja tahe neid plaane teostada. Kui võrrelda näiteks Soome relvajõududes teenivate isikute ja neid peastaabist ning kaitseministeeriumist juhtivate inimeste suhtarvu, siis Soomes tullakse toime kordades pisema juhtivkoosseisuga. Teisisõnu: meil on napilt mõne pataljoni jagu kaitseväelasi, aga neid ohjav nn juhtimispataljon on ebaproportsionaalselt suur. Kas masu ajal poleks mõttekas liigse ballastina mõjuvat juhtimisbürokraatiat julgemini vähendada? Korduvalt avalikkuses üle korratud pealiskaudne näide Soome riigikaitse juhtimisstruktuuride väiksusest on valdavas osas illusoorne ja eksitav. Soomes on mitmed olulised riigikaitse tugifunktsioonid paigutatud ministeeriumist ja peastaabist eraldi seisvatesse ning tuhandeid inimesi koondavatesse allasutustesse, mis meil on samas koondatud paarisaja töötajaga kaitseministeeriumisse ning umbes sama suurde peastaapi. See ei tähenda samas loomulikult seda, et meil poleks kohti, kus kokku hoida ning kattuvaid funktsioone ühendada. Suur töö selles vallas tehti tegelikult ära möödunud aastal — kaitseväes koondati seoses kaitseväe korralduse seaduse jõustumisega kokku mitmeid tugistruktuure, nagu näiteks raamatupidamine, mis ainuüksi võimaldas koomale tõmmata kümneid ametikohti ja säästa miljoneid kroone. Teisalt ei maksa igasuguste juhtimisstruktuuride koondamisega ka liiale minna. Tuleb meeles pidada, et meie kaitsevägi põhineb reservarmee süsteemil, s.t mobilisatsiooni korral paisub kaitsevägi läbi teenistusse võetavate reservväelaste mitmekordseks. Nende täiendavate üksuste jaoks tuleb aegsasti luua rahuajal pisut tarbetuna näivad juhtimisstruktuurid, et me sõja korral ei seisaks äkitselt olukorra ees, kus üks ülem peab korraga vahetult juhtima kümmet alluvat, mis sõjalise juhtimise rusikareeglite järgi on võimatu ülesanne. Iga kroon kaitse-eelarves mingu täie ette. Samaaegu kulutab Eesti riik igal aastal miljoneid kroone ning noorte meeste elusid perspektiivitule sõjale Afganistanis, kus püütakse iga hinna eest ühiskonda (hõimusid) tagurlikust keskajast kiiresti modernsesse demokraatiasse tirida. Sisuliselt peetakse seal sõda tugeva religiooni ja väga omapärase kultuuri ning elulaadi vastu. Millal nii NATO kui ka tema keskse jõu — USA — juhid selle võitluse mõttetust tunnistavad ja olukorrast diplomaatilisi väljapääse otsima hakkavad? Olen ise viibinud mitu nädalat Afganistanis ja arvan teadvat, millest räägin. Mul on siiralt kahju, et küsimusest aimuv hoiak on mõnedes inimestes kujunenud. Afganistani probleem ja selle lahendamiseks toimuv sõjaline kohalolek on kogu maailma avalikkuse mure ja NATO on ÜRO poolt palutud appi selle probleemi lahendamisele. Olen ka ise kaitseministrina kahel korral Afganistani külastanud ning rääkinud nii Afganistani presidendi jt kõrgete ametiisikute ja afgaanide endiga, rahvusvahelisi julgeolekujõude juhtivate kindralitega kui ka meie kaitseväelastega palavas Helmandi provintsis. Ja tuleb öelda, et keegi neist ei tunne, justkui käiks võitlus Afganistani ühiskonna, religiooni ja kultuuri vastu. Pigem just vastupidi — lääneriikide kohalolek Afganistanis ning selle ühiskonna visa, kuid järjekindel demokratiseerimine on muuhulgas võimaldanud afgaanidel hakata pöörama senisest enam tähelepanu mitmetele nende traditsioonilise religiooni ja kultuuri aspektidele, mis Talibani režiimi ajal tugeva põlu all olid. Eestlased koos maailma avalikkusega ei saa ega tohi leppida totalitarismiga, kes lõikab teisitimõtlejatel päid otsast, pillub kooli minevatele tüdrukutele hapet näkku ja raiub valimistel osalejatel sõrmi maha. Samuti on kõigile täiesti selge olnud see, et Afganistani konflikti lahendus ei saagi peituda ainult sõjalises lahendis — liitlasvägede ülesanne pole mitte niivõrd sõjalise võidu saavutamine, kuivõrd Afganistani enda julgeolekujõudude aitamine nii kaugele, et Afganistani enda riigistruktuurid saaksid normaalselt tegevusse astuda. Vabadussõja aastatel oli patriotism ja oma noore riigi eest tulle minek paljudele sedavõrd enesestmõistetav, et isegi minu ühe silmaga vanaisa läks vabatahtlikult sõtta. Kuulipildurina teda küll ei rakendatud, aga kahehobuseveokiga lahingu- ja toidumoona eesliinile vedada oli ju ka tarvis. Kusjuures mingit aumärki vanaisa oma pooleaastase sõjaskäigu eest ei pälvinud, tema autasu oli vaba riik. Mind, tema tütrepoega, huvitab nüüd: kuidas on EV kaitseminister rahul noorte hulgas tehtava isamaalise kasvatusega? Kas riigikaitseõpetus on koolides üldkohustuslik ja kuidas on see õpetus seotud kaitseministeeriumiga? Riigikaitseõpetus on valikainena umbes 110 Eesti gümnaasiumi ja kutsekooli õppekavas — s.t umbes pooltes koolides. Sõlmisin haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasega 2008. aasta kevadel ka raamlepingu, mis seab riigikaitseõpetuse uuele kvalitatiivsele tasemele ning näeb ette seda ainet õpetavate koolide arvu stabiilse suurenemise järgmistel aastatel. Kaitseministeeriumi side riigikaitseõpetusega on väga vahetu — meie eestvedamisel on koostatud riigikaitseõpetuse õpik ja õppekava, kaitseministeerium korraldab koostöös Tallinna Ülikooliga riigikaitseõpetajate koolitamist ja täiendkoolitamist, samuti toetame rahaliselt koole selle õppeaine jaoks vajalike õppematerjalide ja laskesimulaatorite ostmisel ning ekskursioonide ja välilaagrite korraldamisel. Üldkohustuslikku riigikaitseõpetust meie koolides veel pole, sest olen arvamusel, et me ei peaks seda ainet kõikidele koolidele sunni korras peale suruma. Palju sõltub siin ka õpilaste ja nende vanemate endi huvist selle aine vastu ning sobiva riigikaitseõpetaja leidmisest, mille osas toetab koole tugevalt nii kaitsevägi kui ka Kaitseliit. Arvestades riigikaitseõpetust õpetavate koolide arvu pidevat kasvu, usun, et meie valik riigikaitseõpetusele kui vabatahtlikule õppeainele on õige valik. Kas isamaalised teemad ja kombetalitused on meie ühiskonnas piisavalt väärikal kohal? Emakeel ja isamaa-armastus on emotsionaalsed teemad, mille jõuga kehtestamine riigi poolt ei ole ega tohigi olla eesmärgiks. Samas teame, et isamaalisus oli au sees ka Nõukogude okupatsiooni ajal ega ole sellisena kuhugi kadunud. Tõsi, Eestis on jõude, kes lühikasu ja rikkuse, aga ka poliitiliste huvide nimel on valmis isamaa-armastust salgama või vähemasti häbenema. Ärgem laskem sel süveneda ja püüdkem kodanikena sellele vastu astuda. Kuidas olete rahul Naiskodukaitse, Kaitseliidu ja teiste seda laadi ühenduste tegevusega ning mida saaks siin senisest paremini teha? Millegipärast pole kuulda seesugustest noorte- ja õpilasorganisatsioonidest, nagu olid omal ajal noorkotkad? Teadupärast on noori võimalik tagajärjekalt kaasata riigikaitsetegevusse vaid eeskätt huvitavate ürituste-ettevõtmiste kaudu. Siin on tegevustanner paraku veel söötis… Mida soovitate? Kaitseliidu eriorganisatsioon Noored Kotkad, nagu ka Kodutütred ja Naiskodukaitse on täna Eestis täiesti eksisteerivad ja elujõus organisatsioonid, mille liikmeskond pidevalt kasvab. Kavatseme koos kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneotsaga lähiaastatel suurendada Kaitseliidu eelisrahastamist ning see tähendab, et lisavahendeid veelgi tegusamaks tööks saavad ka Noored Kotkad, Kodutütred ja Naiskodukaitse. Samas on tänane reaalsus see, et need vabatahtlikud eriorganisatsioonid tõenäoliselt ei muutu sama suurteks ja mõjukateks, kui nad olid seda sõjaeelses Eesti Vabariigis. Lihtsalt ühiskond on 70 aasta taguse ajaga võrreldes muutunud ning nendele ühendustele on lisandunud mitmeid muid alternatiivseid võimalusi, kuidas rahvuslikult meelestatud inimesed saavad oma aktiivsust üles näidata. Võtame kas või interneti leviku — kui varem liitusid patriootlikult meelestatud inimesed Kaitseliidu ja selle allorganisatsioonidega muuhulgas selleks, et kohalikus Kaitseliidu majas riigikaitseliste ja muude ühiskondlike teemade üle arutamas käia, siis täna on selleks olemas erinevad internetifoorumid, veebilehed jms. See ei tähenda, et inimeste patriotism ja soov ühiskonnaasjades kaasa rääkida oleks vähenenud — lihtsalt need diskussioonid on kolinud natukene teistsugustesse kohtadesse ja muutunud interaktiivsemaks. Mida tahate veel Videviku lugejatele öelda? Enamikule teie hulgast, aga ka minu jaoks isiklikult on iseseisev Eesti Vabariik suur, isegi hindamatu väärtus ja okupatsiooniaastate uskumatu unistuse teostumine. Hoidkem ja armastagem siis seda riiki ning usaldagem selle riigi demokraatlikke valikuid ka riigikaitses. Tänapäeva Eesti riigi kaitsmine ei ole mõeldav ilma partneriteta, partnerid ei ole mõeldavad ilma meie toetuseta nende huvide kaitsel, kus iganes see ka aset ei leiaks. Maailma julgeolek on jagamatu — tänane pommiplahvatus Afganistanis võib purustada homme aknaid ja elusid Eestis. Ärgem jätkem abivajajaid kunagi üksi, siis oleme ka ise paremini kaitstud. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||