|
||||
Nr 41 (933) Neljapäev, 12. november 2009 |
||||
|
Arhiiv |
“Tänu” Venemaa lähinaabrusele on eestimaalastel olnud ainukordne võimalus osaleda paraku üpriski pikale veninud, kümneid tuhandeid inimelusid hävitanud, kuid viimaks siiski suhteliselt valutult lõppenud ajaloolises (tegelikult ju maailmaajaloolises) eksperimendis, mille käigus leidis veenvalt tõestamist: ühiskonnakorrana ei kõlba totalitaarne sotsialism ega kommunism mitte kusagile peale ajaloo prügikasti... Paraku on Venemaa oma järjest kõnekamalt ilmnevate imperialistlike ambitsioonidega endiselt meie mõjukaim naaber. Impeeriumid on ju alati oma (igaveste) huvide järgimiseks naabrite huve jalge alla tallanud kas neid omavahel vastuollu ajades või siis pisemate naabrite riiklikest huvidest jõhkralt üle sõites. Eelöeldu kehtib ka kurikuulsa Läänemere alla planeeritava gaasitoru (Nordstream) kohta. Ning eeskätt Venemaa enda tööstusheitmetest (Leningradi oblastis on ju tubli kümnendik Venemaa tööstusvõimsustest!) päästmatult üleküllastatud Soome lahe ääres kügelev väike Eesti peab kahjuks lähitulevikus osalema järgmises mastaapses keskkonnaeksperimendis: kas ja kuidas on võimalik elada ja toime tulla täiesti saastunud madala veega Läänemere ääres. Sest ei ligi sajandi vältel merepõhja ladestunud tööstusmürkide ega II maailmasõja lõpul sinna tuhandete tonnide kaupa uputatud sõjamürkide pinnale paiskumisest ja haavatavalt madala Läänemere ülakihtidesse tungimisest pole meil siis pääsu. Arvestatava tõsise ohuna lisandub Vene – Saksa gaasijuhtmele ka veel sõjaline aspekt, sest Venemaa kindralstaap ei jäta muidugimõista kasutamata gaasitoruga kaasnevaid lisavõimalusi märksa suurendada oma sõjalist kohalolekut kogu Nordstreami ulatuses. Sest toru julgeolek vajab ju tagamist ja seda tehakse Kaliningradi oblastist edasi kaugele lääne ja lõuna poole nihutatavate mereväeüksuste abiga. Et Euroopa Liidu üks peasponsoreid, suur Saksamaa, on kuulutanud kõnealuse gaasitoru oma eelisprojektiks ning euroliit ei tee keskkonnaohtliku gaasitoru vastu õrna piuksugi, siis ei jää Eestil ilmselt muud üle kui kasutada enesekaitseks muid, loodetavasti jõulisemaid vahendeid-võimalusi. Loota siin Soome, Saksamaa või mõne teise Balti mere äärse riigi keskkonnakaitseorganitele on minu hinnangul lihtsameelne enesepettus. Eesti parlament ja valitsus peaksid oma senisest Brüsseli suurpoliitikutele alandlikult kuuletuvast hoiakust lahti saama ja tegema oma riigi kaitseks midagi seesugust, mis euroliidu konsensusmugavustesse raugenud tegelinskid ka väikeste Balti liikmesriikide muredele reageerima paneks. Helistasin läinud nädalal oma kunagisele kolleegile ajakirjanduspõllul, praegusele EV välisministeeriumi asekantslerile Harry Tiidole ja tundsin huvi, kas Eesti ei peaks nüüd gaasitoru asjus tegema Brüsselile omal moel midagi seesugust, mida tegi äsja Tšehhi huvide kaitsmiseks president Vaclav Klaus: ta keeldus liitumast Lissaboni lepinguga enne, kui Brüssel on arvestanud tšehhide erinõudmistega. Ja teatavasti saavutaski president Klaus edu — Sudeedimaalt pagendatud sakslastel ja nende järeltulijatel pole edaspidi võimalik oma sealset, omal ajal kompenseeritud omandit enam kuigi kergesti tagasi taotleda. Asekantsler H. Tiido hüüatas minu ettepaneku peale lausa kohkunult: “Ei tule kõne allagi! Pealegi on Eesti ju Lissaboni lepingu ammu ratifitseerinud!” Seejärel viitas Tiido, et panus olevat tehtud hoopis eeskätt Soome keskkonnaorganisatsioonidele. Mina kostsin seepeale, et mina kui endine Riigikogu liige küll keskkonnameestele lootma jääda ei saa. Tean küll, et Eesti on Lissaboni lepingu ammuilma ratifitseerinud, aga nüüd peaksime selle ratifitseeringu kehtivuse peatama senikauaks, kui Nordstreami surmaohtlik projekt Brüsselis sisuliselt läbi arutatakse ja sellele meie taotlusel vastuvõetav alternatiiv leitakse… Asekantsler Tiido aga kinnitas taas puiselt: see ei tulevat kõne allagi. Nüüd paistab küsimus olevat ainult meis endis: kas meil leidub Toompeal, Stenbocki majas või siis vähemasti Islandi väljaku ääres söakaid ja sõltumatu mõtlemisega riigimehi, kes pole huvitatud üksnes Brüsselis oma kõigega nõustumise eest jätkuvalt kiita saamisest, vaid julgeksid pea või käegi riigi ja rahva eluliste huvide kaitseks tulle pista. Eestimaa on teie kätes, riigiisad. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||