|
||||
Nr 39 (931) Neljapäev, 29. oktoober 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Kellad käivad jälle talveaega. Valimismäsu on möödas, järellainetus kestab veel mõnda aega. Kes kilbiga, kes kilbil, kes on nõus kellega kokku mängima või lausa ühte heitma, seda näitavad lähikuud. Elu loksub tavalisse sängi. Kartul on salves, moosid purkides. Ja hingedeaeg jõuab lõpule. Kui paljukest me seda küll märkasimegi… Lennart Meri “Hõbevalges” on kirjas: “Hingedeaja ja hingedepäeva aluseks oli kujutlus, et surnute hinged külatavad sel ajal oma endist elupaika ja kodukollet. Nende poole pöörduti siis otsekui elavate poole, hoiduti kärast-mürast, valjusti rääkimisest. Hingedele kaeti toidulaud, paluti “mehi muistseid” olla helded ning aidata järelpõlve kõigis töödes ning eluraskustes. See oli vaiksete külaskäikude, jutuvestmiste ja mõistatuste esitamise aeg, mida pühitseti sügisel… Selle “paganausulise” tavandi täitmiseks kogunes keskaegse Revala raad iga aasta 2. novembril hingede söömaajale. Laud oli rikkalik, arvepidamine pedantne, ja raad märkis arveraamatusse kulutuse põhjuse: Hinkepeve. Hingedepäeva arved on säilinud alates 1370. aastast.” (Lk 473.) Valimiste tingel-tangelis möödunud ajal me vaevalt et taipasime lahkunuile koduust avada ja lauda katta. Või — kas nad tullagi tahtsid? Veel mõne aja eest põlesid ka kivilinnas hingedepäeva õhtul küünlad paljudel-paljudel akendel. Iga aastaga jääb neid vähemaks. Ka kalmistuteed venivad aastatega aiva pikemaks. Esivanemad, nende elu ja pruugid vajuvad aina sügavamale unustusejõkke. Kas nõnda kaob aegapidi ka meile elujõudu andev, olnut ja olevat ühendav side, oma juurte tundmine, sellest — noist endiste aegade meestest-naistest — hingepideme leidmine? Või on kõik vaid kordumine, liikumine spiraali mööda, nõnda et aegapidi oleme taas samas kohas tagasi, kohas, mis on ja siiski päris sama ei ole? Sadakond aastat tagasi kutsus üks mees olema küll eestlane, kuid siiski eurooplaseks saama. Tol ajal oli meie noor haritlaskond küll rohkem Euroopa kultuuris kasvanud, kas või poolpaljalt või poolnäljas selle sees elanud kui hilisemail aastakümneil. Vaevalt me nüüd, kus tuhanded noored välismaale on kolinud, kes õppima ja targemaks saama, kes raske tööga rasket (???) raha teenima, vaevalt me nüüd rohkem eurooplased oleme kui poolsada aastat tagasi. Vähemalt sellises tähenduses, mille elutule-mehed tollele mõistele andsid. Oleme kuulnud, kuis mujal maailmas peetakse loomulikuks, et pesast välja lennanud lapsed enam esivanemaist kuuldagi ei taha, igal oma tee. On lohutav teada, et üldreeglina see meil nõnda ei ole. Kui uskuda “Kodu keset linna” paatost, siis suisa vastupidi — kasvamas on noor vastutustundetu muidusööjate põlvkond. Ega seda seepi küll uskuma pea, tõsi on, et tühjade päevade pärast kurtjaid on aastatega juurde tulnud. Ju on peresidemed tõesti lõdvemaks (euroopalikumaks?) muutunud. Vana külakogukond, kus kõik tundsid kõiki ja naabrivalve toimis sõna otseses mõttes, see kogukond ja see aeg enam tagasi ei tule. Kuid pidetust ühelt poolt, tühje igavaid päevi teiselt saab peletada. Aastaid tagasi kutsus Järve haigla toonane peaarst Helle Mäeltsemees pühade aegu hooldusosakonna patsientidele külla, mitte vanu tuttavaid otsima, vaid nende juurde, kellel kedagi ei ole, kutsus lihtsalt üksildase haigega juttu ajama, tema ja omaenese aega täitma. Taas liigutas seda mõtet kirjanik Maimu Berg, nentides, et sotsiaalsete töökohtade loomisel võinuks mõelda ka neile eakaile, kes hooldekodus vestluskaaslast, ettelugejat, suhtlejat ootavad. Mõned eakate sõpruskonnad oma endisi kaaslasi tõepoolest meeles peavad. Kadrioru Poska tänava eneseabikeskuse daamidel on aastatepikkune traditsioon külastada Iru hooldekodu, Kaarli kiriku koguduse liikmed on vanuritel külas käinud. Küllap on mujalgi vanu sõpru külastatud. Aga ikka sõpru-tuttavaid. Paljudes riikides peetakse nn vabatahtlikku tööd elu loomulikuks koostisosaks, sealsed vabatahtlikud just teevadki külaskäike küll haiglatesse, küll hooldekodudesse. Praegu võtab päevakeskuste tööst osa umbes iga kümnes eakas. Lõviosa pensionieas inimestest päevakeskustes ei käi. Miks? Põhjusi on muidugi palju, kuid üks (ja küllalt määrav) — “ei ole huvitav”. Ega olegi, kui laulda, tantsida ja sokke kududa ei oska. Aga kui päevakeskused oleksid ka külastusteenuse korraldajad, ehk leiduks mõnigi, kes üksinda kodus istumise asemel oleks valmis aega veetma koos kellegi teisega, mõne sõnaka, elu näinud, suurte kogemuste ja teadmistega inimesega. Ja mitte ainult eakatega. Lastekodudest, kust võrsuvad eluabitud noored, on räägitud. Lapsed, kellel pole ei vanemaid, ei vanavanemaid, oleksid ehk külalisvanaemade üle päris rõõmsad… Hingedeaeg on oma juurte tunnetamise ja hoidmise aeg, samas võiks just siit alata ka uute sidemete ja seoste loomine, millegi uue ja ergastava ehitamine. Pikk talv on tulekul, on aega plaane pidada ja tegusid teha, et kevadel oleks tore talviseid tibusid kokku lugeda. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||