|
||||
Nr 37 (929) Neljapäev, 15. oktoober 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Viinakuu alguses oli kaks kõnekat päeva — rahvusvaheline muusikapäev ning (samuti rahvusvaheline) eakate päev. Tollest esimesest kajasid ajalehed, raadio ja teler. Eakate päev kulges põhimõttel “ise teevad, ise söövad”. Kuigi — jah, noid tegemisi ja sellest rõõmu tundjaid näikse olevat iga aastaga rohkem. Ega olegi imestada — ühiskond ju vananeb. Kui 1990. aastal oli Eestis eakaid 11,5 % elanikkonnast, siis mullu juba 17,2 %. Ühelt poolt esitab see küsimusi tollele samale ühiskonnale, teisalt eakaile endilegi. Kas või ainult seetõttu, et töötegijaid jääb suhteliselt (ühe pensionäri kohta) järjest vähemaks, see omakorda nõudvat pensionärideltki enamat. Aga mida? Läinud nädalal korraldasid Eesti Pensionäride Ühenduste Liit ja Sotsiaalministeeriumi eakate poliitika komisjon konverentsi “Eakaks saamine ja olemine tänapäeva Eestis”. Seda sisse juhatades ütles EPÜLi esimees prof Valdek Mikkal, et eakaks saada ei ole kerge, eakas olla on veelgi raskem. August Sang on kirjutanud: “Vaev on vanaks saada, hea on vana olla.” Mis on siis muutunud? Aeg? Suhtumised? Maailm meie ümber ja meis enesteski? Sot- siaalministeeriumi eakate ja puuetega inimeste poliitika nooruke juht Monika Haukanõmm rääkis vajadusest väärikalt vana- neda. Ta rõhutas, et iga inimene on väärtus, ent mainis ka seda, et pooled eurooplastest on kogenud vanusest johtuvat diskrimineerimist. Võõrsõnastik seletab: “diskrimineerima — kellegi õigusi teistega võrreldes kitsendama v kärpima, kellessegi rahvusliku v rassilise kuuluvuse, usuliste v poliitiliste tõekspidamiste vm pärast halvustavalt suhtuma”. Teisisõnu — eakale selle meenutamine, et ta enam poisi- või plikaohtu ei ole, on suur patt. Väärikas vananemine ja vana olemine on kõneks olnud sageli. Paraku ei ole päris ühest sisu neile mõistetele anda osatud. Ja kas see ongi võimalik? Väärikas elu vanas eas, väärikas elu igas eas — jah, seda küll. Ent vanadus, see tuleb ju igaühel isemoodi ja ikkagi kõigil ühtmoodi, oma hädade ja vaevadega, hallide juuste ja valutavate liigestega, ärateele minevate sõpradega ja üha tühjemate pikkade päevadega. Kas sellest peabki palju ja pikalt rääkima? Prof Taimi Tulva kõneles keskealiste hoiakutest vananemise suhtes. Küsitlus, mis hõlmas mõnisada võrumaalast, näitas, et “keskealised on üldjuhul teadlikud vananemiseks ettevalmistuse vajalikkusest, kuid kiire tempoga igapäevaelus ei suudeta seda alati tähtsustada”. Kas tõesti peaks 40–50-aastane inimene keset kiiret tööaega vaevama pead sellega, kuidas sättida oma elu paarikümne aasta pärast? Või tähendab see “ettevalmistus turvaliseks vananemiseks” midagi muud? Aga mida? Eriti nüüd, valimiste künnisel on pensionid ja pensionärid pidevas valgusvihus, suhtumine eakaisse saanud omamoodi lakmuseks. Teedy Tüür on oma aforismiraamatus kirjutanud: “Noorte ja vanade eelarvamused ei võimalda neil üksteist piisavalt mõista, sallida ja austada, küll aga oma seisukohti jõuga või argumenteerimisega läbi suruda.” Kui uskuda, et aastad toovad, peavadki tooma mittemõistmise, saavad paljud kohvipaksu pealt ennustused mõistetavaks. On ju väidetud, et aprillikuine pensionitõus Eesti riigi majanduse põhja viiski. On öeldud ka seda, et praegune pensionipoliitika ei ole jätkusuutlik, et senisel moel eakate poputamist jätkates peab varsti hambad varna riputama. Alles hiljaaegu soovitas üks endine tipp-poliitik Tallinna linn kohtusse anda, sest iga-aastane ühekordne toetus olevat osa valimistel häälte ostmise mehhanismist ning mujal elavate vanurite diskrimineerimine pealegi. Ilmselt ei teadnud too härra, et ka aastais inimestel on omad põhimõtted, kõik ei ole müügiks. Muide, eakaid toetavad paljud omavalitsused, mitte ainult pealinn. Lauri Leppik, Tallinna Ülikooli professor, üks väheseid, kui mitte ainuke Eesti sotsiaal- ja pensionipoliitikat põhjalikult tundev teadlane, on seda meelt, et meie pensionisüsteem on jätkusuutlik ning põhimõttelist ümbertegemist ei vaja. Kümmekond aastat tagasi tähistati rahvusvahelist eakate aastat, mille juhtlause oli “Ühiskond igale eale”. Peale kõige muu peaks see tähendama, et üksikute osade meelevaldne väljakiskumine lõhub terviku, mida ühiskond ju on, ühest lõigust liiga palju rääkides tehakse sageli pigem kurja kui head. Ei ole pensionieas inimesedki midagi isevärkset. Vananemine algab sünnihetkest ja ei ole veel kellelgi õnnestunud, ei saagi õnnestuda aega peatada. Niisiis — mida rohkem räägitakse vanadusest kui millestki, mis lausa nõuab erilist tähelepanu ja valmistumist, mida rohkem sõnu tehakse, seda küsitavam on tulemus. Pikk jutt öeldakse sant jutt olevat. Palju tühje sõnu on veelgi sandim asi. “Inimeste õhtutel on möödunud päevade nägu,” on kirjutanud toosama T. Tüür. Teisisõnu, eakaks saamine ja eakas olemine tänapäeva Eestis on lihtsalt osa elust, just selline, nagu see luua on suudetud. Põlvkondade solidaarsus, kui kroonukeeli öelda, ei kasva sellest, kui sõnu tehakse ja hoiatavalt näppu tõstetakse, see johtub kõigi võrdsusest, elueast sõltumata. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||