|
||||
Nr 33 (925) Neljapäev, 17. september 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Valimised lähenevad. Tunda on seda linnas juba mõnda aega. Piltide tõttu... Käis mul hiljuti külaline, eakas proua ühest teisest, teistmoodi tavadega riigist. Esialgu oli ta ikka väga kohkunud, et miks meie politsei tagaotsitavate pildid nõnda suurelt ja igale poole üles riputab, miks nad kõik niimoodi kenasti paarikaupa on pandud nagu Bonnie ja Clyde... Ja ilusad ausa näoga inimesed kõik, ei oskaks arvatagi, et... Ei, ei olegi! Tegin talle selgeks, et ei ole need näod plakatitel kavala kauba ja petise töö pärast tagaotsitavad, on hoopis parimad meie hulgast, need, keda võime usaldada, austada ja armastada ja otse loomulikult nende eest ka hääle anda. Aru sai. Ja sai aru sedagi, et meil siin Tallinna linnas peab masu küll vaid tühipaljas sõnakõlks olema, kuis muidu võiks raha sel kombel tuulde loopida. Sest mida ütleb ühe erakonna suundumuste ja taotluste kohta see “Kes siis veel...” või “Värske energia” või ... nojah, isegi see, kui loeme prügikastidelt, et Reformierakond vähendab pensione või võtab lasteaedatelt raha ära või teeb veel kolmat-neljat töllakust. Valimised lähenevad, nüüdseks peaksid nood hiigelpildid tänavailt kadunud olema, vist tuleb puhtaks teha prügikastidki. Aga kripeldama jääb küsimus, kas tõesti õigemat võimalust kui reklaamifirmade nuumamine erakonnad raha kulutamiseks ei leia. Ja kas meid, valijaid, peetakse tõesti nõnda rumalateks ning pealiskaudseteks, et paarist pildist ja teisi ründavast lausest saab küll, et valimisurni juures asjalik otsus langetada? Tegelikult see aeg, kui pärismaalasi klaashelmestega ära osteti, see aeg peaks tõesti möödas olema. Küllap on õigus neil, kes kinnitavad, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Ja vastupidi ka. Valimisteni on täpselt üks kuu. Seni on propaganda keskendunud vaid enese kiitmisele ja teiste laitmisele. Nii paljukest kui neid vihjeid eelistustele ja lubadusi ongi, on ikka nõnda, et see võtab ära, too lammutab… Paraku ei vali me ju 101 Toompeale pürgijat, kes riigi asju hakkavad ajama, seadusi kirjutama, pensioni rappima, emapalka paisutama, uue valitsuse tegemisest ja peaministri määramisest kõnelemata. Aga just seesugune kuvand on rahvale loodud. Paari päeva eest helistas üks mitte just kõige sõbralikum vanahärra. Ta teadis täpselt, kuidas nüüd pensionid ära võetakse, sest ühe prügikasti peal olnuvat nõndamoodi kirjas ja Õhtulehtki kirjutanud sellest. Ja kirjasõna inimene usub. Jäägitult. Seda, kui peaminister midagi kinnitab, ta otse loomulikult ei usu — 50 aastat rääkisid ülemused üht ja tegid teist, miks peaks see nüüd muutunud olema, mõtleb inimene. Ja kuigi väidetakse, et mõtelda on mõnus, ei ole mõtlemine tegevus kergete killast. Just praegu aga mõelda ja kaaluda tuleks. Ei vali me europarlamenti, kuigi ka sinna pürginute (ja pääsenute) pilte postide kaunistamiseks kasutati, ei vali me seekord ka Riigikogu. Kohalik omavalitsus otsustab kohalikke asju. Just seda, millised mured on paikkonnas, kuidas sealset elu korraldada, ettevõtlust arendada, tööd anda, haridusasju ajada, abivajajate eest hoolitseda, kuidas iga oma inimest kalliks ja tähtsaks pidada, just seda, nii keerulist ja lihtsat ühtaegu, peavad otsustama kohalikud volikogud. Valijad omakorda peavad otsustama, kes noist paljudest kandideerijatest on teo-, kes jutumehed, kas on õigem anda oma hääl mingile erakonnale või ajaksid kohalikke asju paremini need aktiivsed inimesed, kes ühegi erakonna põhimõtteid päriselt omaks võtta ei ole tahtnud ning koduste asjade ajamiseks on valimisliidu moodustanud. Nii et valimiste eel on, millest mõelda, mida kaaluda, et teha õige otsus. Kõige lihtsam on ju hädaldada, et see ja teine ei meeldi ning too kolmaski on pahasti ja valesti. Hoopis keerukam, kuid tulusam on asju korda teha. Seda, et meil on masu ja mõnigi asi on lausa täpe, on kuuldud küll ja veel. Ka seda, et põhi on täiesti käes. Kui nii, siis nüüd on käes ka väljapääsu otsimise aeg. Mida tugevam ja tegusam on volikogu, seda enam edeneb kohalik elu. Ei ole asja uskuda, et kenad daamid ja härrad postide pealt, kõrgelt ja kaugelt tuleksid metsaküla memme eest muretsema, kui tal vaja tohtri juurde minna, vaataksid, kuidas lavka sõidus hoida või koolimajale uued aknad saaks. Oktoobri keskel valime aga just neid inimesi, kelle teha on need asjad. Nüüd, kus ilupildid ja välireklaam peavad olema koristatud ja algab tegelik (sisuline) valimispropaganda, sõltub igaühest ja meist kõigist, kas laseme end klaashelmeliste tühisõnadega peibutada või otsime vastuseid ja lahendusi sisulistele küsimustele. Ja ei usu kõike, mida agentuur KNR (keegi naine rääkis) levitab. Siis ehk ei ole tulevikus toimetusse helistavaid tigedaid vanahärrasidki, siis nad ehk leiavad, et see Eesti, mis meil on, on just selline, nagu me ta ise teinud oleme, ei parem ega halvem. Häid mõtteid, häid valikuid! Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||