|
||||
Nr 29 (921) Reede, 21. august 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Südasuvi on läbi. Oli vähe päikest, palju tujukaid vihmapäevi. Ja palju suvetuure, folk- ja muid festivale, kõikmõeldavaid kontserte ja pidusid. Lauluväljakule Madonnat nautima kulgevat rahvamassi vaadates ning piletihindu teades hakkas kummitama küsimus, mis surutisest, masust ja põhjas piinlemisest me küll räägime. Tööd pole, töötus kasvab — noh, ja mis siis, rohkem pidutsemiseks aega jääb. Aga muidugi on see üks maotu kiusujutt, peeti katkuajalgi pidusid, enne suurt paastu tehti vastlatralli. Augustikuu on olnud meie rahvale ootuste aeg. Sõjajärgseil aastail olid “hääled” valge laeva tuleku augustikuuga sidunud, egas muidu oleks külanaised poolsosinal üksteist lohutanud, et “augustikuu veel ees”. Augustikuud tulid ja läksid, valge laeva ootajad väsisid ootamast. Ent nüüd on meie kalendris taasiseseisvumispäev. Paarikümne aastaga kuluvad mälus peaaegu olematuks paljud hetked, mis kunagi olid määrava tähtsusega. Sündmused, mis kunagi kogu rahva saatust otsustasid, on ajaloo hallis udus. Irooniliselt nimetavad noored arvamusliidrid (?) 20. augustit edgaripäevaks. Ei saa lahti tundest, et seda, mis 1990. – 1991. aastal toimus, mida need aastad toonastelt otsustajatelt nõudsid, ei mäletata, veelgi enam — ei tahetagi mäletada, mõistmisest ja hindamisest rääkimata. On ju tõsi, et kui asjad hakkavad kiiva kiskuma, peab keegi süüdi olema. Ja kust kaugelt seda peksupoissi ikka otsida! Kes palju teeb ja palju jõuab, on alati rohkem silma all kui see, kes põõsas põõnab. Valges Majas Ameerika poliitikutega kohtumisel rõhutas Tunne Kelam omal ajal, et Eesti on inimese seisundis, kes on käsist-jalust seotud suure uppuja külge, ning kaldal seisjad õpetavad: “Oodake veel, ärge praegu oma rabelemisega suurt uppujat häirige!” Ei tahtnud see “suur uppuja” tunnistada ega sellega leppida, et üks aeg on otsa saamas, veel vähem taluda seda, et mõni väike kõrval võiks vabaks saada ja ellugi jääda. Küllap mäletame ju veel, mis tunne oli, nähes ühel maipäeval Toompead ründavaid intreid või punalippude all Linnahalli juurde miitingule marssivat proletariaadi massi Pöögelmanni tehasest, Kalinini tehasest, Punasest RET-ist, kõigist neist suurtest liidulise alluvusega tehastest, mis tänaseks on pelgalt nimedeks saanud. Seda uppuja külge seotu tunnet elasime läbi ju kõik, ka siis, kui seda sõnadesse ei pandud. Olid läikivtühjad poeletid, olid sajakonna meetri pikkused leivasabad poe ukse taga, olid talongid leiva, suhkru, tikkude ja palju muu ostmiseks. Oli… Kõige sellega saanuks iseendas kuidagi toime, kuid kõike toonis ängistav tundmine, kuidas su rahvas omaenese sünnimaal vähemuseks muudetakse, kuidas oled vaevu talutav heidik omaenese kodus. Mäletate ju toda anekdootlikku “Eesti on ilus, siin oleks hea, aga eestlasi on liiga palju”. Aastad teevad oma töö, uued mured ja hooled tulevad peale, olnu vajub olematusse ja üha sagedamini ütleb noor inimene: “Kammoon, mis see edgaripäev üldse on!” Või (nagu mõni omaaegne poliitik on väitnud) — augustiputš olnud vaid lavastus, tehtud selleks, et Gorbatšovi vähenevat autoriteeti taastada. Kui meil ei oleks olnud ei Rahvarinnet, ei Eesti Komiteed, ei paljusid tegusaid tuntud ja vähem tuntud inimesi, kus ja kuidas oleksime praegu? Edgar Savisaar on kirjutanud: “Igat revolutsiooni tehakse kolmel jõul: füüsilisel, vaimsel ja moraalsel… Kuid alati tõmbab revolutsioon kaasa ka neid, kellel jagub vaid toorest füüsilist jõudu, või siis tugevat kombineerimisoskust või siis ainult kõrget, kuid viljatut moraali.” Elu näitab, et revolutsiooni teha ja ennast vabaks laulda on lihtsam kui uues argipäevas elada. Tol ammusel ajal rõhutas Tunne Kelam, et küsimus polegi enam selles, kas Eesti on näiteks aasta pärast iseseisev riik, vaid selles, milliseks kujuneb meie iseseisvuse kvaliteet, kas harjumuslikult nõukogulikuks kosmeetikaks või rahvusvahelisele mõõdupuule vastavaks, kas õnnestub ühiskonda piisavalt puhastada nõukoguliku võimumonopoli järjekestvusest, luues ruumi ehtsale demokraatiale. Kaheksateist aastat… Oleme rääkinud esimesest ja teisest Eestist, oleme küsinud, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Kartulikoori lubasime süüa küll, kuid mitte ainult, mitte igavesti. Jah, palju oleks võinud olla teisiti, paljut oleks tulnud teisiti teha. Kui suur sületäis patte tuleb meie valitsus(t)e arvele kanda, kui palju hädasid johtub muust maailmast, seda rehkendust ei ole ju keegi teinud. Ega ole vist võimalik iial tehagi. Tegelikult ei kõla edgaripäev ju halvasti. Öeldud-mõeldud irooniliselt, võib seda võtta ka tõelise tunnustusena tehtu eest. Taas Edgar Savisaare “Peaministrit” tsiteerides: “Kõik on püüdnud oma parema äranägemise järgi elada tingimustes, kuhu aeg nad asetas. Inimene ju õpib! Mida vähem illusioone, seda vähem jääb võimalusi ka pettumusteks. Aga revolutsioon ilma illusioonideta ei sünni.” Ka argipäev on ilma illusioonideta nukkerhall. Ehk tuleb siiski ka vananaistesuvi… Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||