|
||||
Nr 48 (555) Neljapäev, 6. detsember 2001 |
||||
Arhiiv |
Juttu politseikomissariga
“Naabrusvalve pole ülepea politsei rida, seda korraldab mittetulundusühing Naabrusvalve Keskus, meil Elvas on sel kolm tugigruppi. Et naabrusvalvel on aga suured võimalused elanike turvatunde tõstmiseks, tahan tollele ka Videviku lugejate tähelepanu juhtida. Liiati teeb naabrusvalve kurjategijaile raskemaks võõra vara kallale kippumise ja võimaldab neid tulemuslikumalt kinni nabida, mis on ju politseinike tähtsaim ülesanne,” ütles politseikomissar Peeter Liivak. “Naaber teab naabri asju kõige paremini ja nii on tugigrupi piirkonna inimeste kodud praktiliselt ööpäev läbi valve all. Kõigil pole turvafirmale maksmiseks raha ja politseinikke ei jagu igasse trepikotta valvama. Naabrusvalvel on oma struktuur ja jälgimissüsteemid, neid inimesi nõustavad spetsialistid. Aga naabrusvalve ei jõua kohe veel kõikjale, mõnigi ei soovi sellega liituda, eramupiirkondades on seda mõneti raskem korraldada. Seepärast tasuks kas või ühe naabriga koostööd tegema hakata. Mida võib korterivarguste puhul täheldada? Torkab silma, et kaagid ründavad korterit harva eelluureta. Üpris sageli murtakse kortereisse sisse suvepuhkuste ajal, kui peremehe äraolekut reedab pungil kirjakast. Täis postkast võib sellest signaliseerida ka jõulude ajal ja teistegi pikemate pühade puhul, kui inimesed võtavad ette reise sugulaste või tuttavate juurde. Naaber või lähedal elav sõber saab teie posti iga päev kastist ära võtta, kui teiegi teda omakorda vajadusel aitate. Mul on naabri ja temal minu korteri võti. See võimaldab näiteks võimaliku veeavarii korral remondimeestel ust lõhkumata sisse pääseda, kui sind ennast kohe kätte ei saada. Aga kui me kodust pikemat aega ära oleme, siis tõmbab teine õhtuti kardinad ette ja paneb tule mõneks ajaks põlema, hommikul aga tõmbab öökardinad eest. Ning kui keegi ikkagi korterisse tungib, siis on politsei varsti kohal. Muidugi ütleb nüüd nii mõnigi, et tema naaber tunneks vargusest naabri pool ainult rõõmu; teatakse ka juhtumeid, et just naabrid käivad vargil. Vargamäe Andrese ja Oru Pearu taolised naabrid on Eestis ehk suisa tüüpilised, ent peab see nii jäämagi? Ehk on aeg otsida võimalusi naabriga koostööd teha. Ja veel üks asi, mis Ameerika Ühendriikides olevat eriti väikestele kohtadele tüüpiline. Kui seal nähakse sihitult või nõutult lonkivat inimest, siis minnakse talle juurde ja päritakse viisakalt: “Mister, saan ma teid millegagi aidata? Otsite kedagi? Olen kohalik ja tunnen siin kõiki.” Võõras on tänulik, et tal aidatakse vajalik maja või inimene ruttu leida, kurja plaani hauduja teeb aga pikemata sääred — ta välimus on nüüd teada ja politseil oleks hõlpsam ta jälile saada, kui ta kuriteo sooritaks. Eestlane on suhtluses teadagi tagasihoidlik, aga miks mitte ennast veidi muuta, kui tänu teile jääb tuttava vara puutumata ja homme võib tema või keegi teine päästa teie vara?” “Naabrusvalve pole ülepea politsei rida, seda korraldab mittetulundusühing Naabrusvalve Keskus, meil Elvas on sel kolm tugigruppi. Et naabrusvalvel on aga suured võimalused elanike turvatunde tõstmiseks, tahan tollele ka Videviku lugejate tähelepanu juhtida. Liiati teeb naabrusvalve kurjategijaile raskemaks võõra vara kallale kippumise ja võimaldab neid tulemuslikumalt kinni nabida, mis on ju politseinike tähtsaim ülesanne,” ütles politseikomissar Peeter Liivak. “Naaber teab naabri asju kõige paremini ja nii on tugigrupi piirkonna inimeste kodud praktiliselt ööpäev läbi valve all. Kõigil pole turvafirmale maksmiseks raha ja politseinikke ei jagu igasse trepikotta valvama. Naabrusvalvel on oma struktuur ja jälgimissüsteemid, neid inimesi nõustavad spetsialistid. Aga naabrusvalve ei jõua kohe veel kõikjale, mõnigi ei soovi sellega liituda, eramupiirkondades on seda mõneti raskem korraldada. Seepärast tasuks kas või ühe naabriga koostööd tegema hakata. Mida võib korterivarguste puhul täheldada? Torkab silma, et kaagid ründavad korterit harva eelluureta. Üpris sageli murtakse kortereisse sisse suvepuhkuste ajal, kui peremehe äraolekut reedab pungil kirjakast. Täis postkast võib sellest signaliseerida ka jõulude ajal ja teistegi pikemate pühade puhul, kui inimesed võtavad ette reise sugulaste või tuttavate juurde. Naaber või lähedal elav sõber saab teie posti iga päev kastist ära võtta, kui teiegi teda omakorda vajadusel aitate. Mul on naabri ja temal minu korteri võti. See võimaldab näiteks võimaliku veeavarii korral remondimeestel ust lõhkumata sisse pääseda, kui sind ennast kohe kätte ei saada. Aga kui me kodust pikemat aega ära oleme, siis tõmbab teine õhtuti kardinad ette ja paneb tule mõneks ajaks põlema, hommikul aga tõmbab öökardinad eest. Ning kui keegi ikkagi korterisse tungib, siis on politsei varsti kohal. Muidugi ütleb nüüd nii mõnigi, et tema naaber tunneks vargusest naabri pool ainult rõõmu; teatakse ka juhtumeid, et just naabrid käivad vargil. Vargamäe Andrese ja Oru Pearu taolised naabrid on Eestis ehk suisa tüüpilised, ent peab see nii jäämagi? Ehk on aeg otsida võimalusi naabriga koostööd teha. Ja veel üks asi, mis Ameerika Ühendriikides olevat eriti väikestele kohtadele tüüpiline. Kui seal nähakse sihitult või nõutult lonkivat inimest, siis minnakse talle juurde ja päritakse viisakalt: “Mister, saan ma teid millegagi aidata? Otsite kedagi? Olen kohalik ja tunnen siin kõiki.” Võõras on tänulik, et tal aidatakse vajalik maja või inimene ruttu leida, kurja plaani hauduja teeb aga pikemata sääred — ta välimus on nüüd teada ja politseil oleks hõlpsam ta jälile saada, kui ta kuriteo sooritaks. Eestlane on suhtluses teadagi tagasihoidlik, aga miks mitte ennast veidi muuta, kui tänu teile jääb tuttava vara puutumata ja homme võib tema või keegi teine päästa teie vara?” Vahendas JAAN KAPPO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||