|
||||
Nr 24 (916) Neljapäev, 11. juuni 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Nüüd on too oodatud ja kümneid kordi üle räägitud valimissõu läbi. Brüssel saab kuu aja pärast tuhatkond uut asukat, nende seas kuus eestlastki — 0,8 protsenti. Küllap jätkub valimiste teemal juttu kauemaks. Analüüsitakse seda, miks näiteks Saaremaal oli valijaskond märksa loium kui Tallinnas, ühes osavõtuprotsent üle 50, teises 30-st veidi kõrgemal. Vaevalt taipavad linnatargad lihtsat tõde, et paljudel maainimestel tulnuks valimisjaoskonda minna mitmeteistkümne kilomeetri kaugusele. Ja bussid sõidavad tänapäeval tihti viisil “Siion kaebab suures hädas”. Nii et paljud protestihääled jäid lihtsalt koju, ei kuulnud, ei kuule neid tulevikuski keegi. Kõlavad valimiseelsed loosungid ununevad nii hõikajail kui kuulajailgi. Küllap ununeb aegapidi ka see kibe solvumistunne, mille sünnitas meid, valijaid, alahinnanud reklaam. Teadsime ju kõik, et emapalgaga, olgu see nii suur või väike kui tahes, selle emapalgaga ei ole Euroopa Liidul vähimatki pistmist, ei ole kauge maa mureks ei meie tööpuudus ega riigi eelarve puudujäägid, ei meeldivad ega ebameeldivad riigimehedki mitte. Teadsime küll, aga hääl anti ikka, anti lootuses, et midagi see siiski suudab ja muudab. Muutusi ja vaheldust tõesti oodatakse, isegi sel juhul, kui see kokkuvõttes tähendaks vihma käest räästa alla sattumist. Inimene on ju loodud lootma. Ega olegi põhjust pikka vaikelu peljata. Juba oktoobri algul võime minna taas valimiskastide juurde. Seekord otsustama, keda usaldada oma koduseid asju korda ajama. Kas poliitikud (või nende reklaamigurud) mõtlevad suve jooksul mõne uue loosungi välja või sõidavad euroratsude seljas ka kohalikesse volikogudesse, seda näitab aeg. Aeg näitab ka seda, kas sügisel muutuvad valimissedelid taas protestilippudeks või kujunevad need valimised asjalikuks üheskoos tuleviku kujundamiseks. Kindlasti on seda üheskoos-tunnet olnud Eestimaal viimasel ajal liiga harva, kuigi koos olemise ning üheshingamise põhjusi on praegu, enne laulupidugi küllaga. Suvekuus on heldelt ilusaid sünnipäevi. Järjestikku on kolm sellist juubelit, mis puudutavad mingil moel meid kõiki ning tõestavad toda ammu teada tõika, et on elusid, mis muutuvad kunstiks ning hakkavad seeläbi kogu rahva elu värvima. Eri Klas – 70. Küllap too pühapäevaõhtune kontsert Tallinnas Raekoja platsil kinkis iga- ühele midagi sellist, mis järgmisi päevi soojendab. Ei ole vaja suuri ja kõlavaid sõnu, ei ole vaja üldse midagi öelda, vahel võib ju vaikides tänulik olla. Selle eest, et ta on see, kes ta on, selline, nagu ta on. Ilma Adamson – 75. Masside meelelahutus ei ole rahvatants kunagi olnud, kuid ometi on rahvatants tähendanud midagi enamat kui lihtsalt labajalavaltsi laskmine või polka kargus. Rahvatantsus on sõnatu side tänase ja eilse vahel, on nagu esivanemate käeulatus. Ei tea vist Ilma Adamson isegi, kui palju tal õpilasi on olnud, rääkimata sellest, kui paljudes on ta suutnud äratada huvi rahvatantsu, sealtkaudu ka meie eellaste eluolu ja mõttemaailma vastu. Mineviku, oleviku ja tuleviku sidemeist võiks ju lõpmatuseni heietada, ent vaevalt seda vaja on. Mõttetuge on rasketel aegadel ikka minevikust otsitud, homseuskugi ammutatakse pigem eilsest kui ebamäärastest tulevikulubadustest. Rahvatantsust siis ka. Eino Baskin – 80. Ei mäleta, et tema oleks kunagi jutumees olnud, suuri kõlavaid sõnu teinud ja pateetiliselt oma tõdesid tõestada püüdnud. Kummatigi on inimesi, kes on loodud ikka uut ehitama, aina uuesti otsast alustama. Ja oma tõdede eest kas või läbi halli kivi minema. Rahvajutt pajatab kirikust, mida vanatühi öösi sama palju maha kiskus, kui mehed päeval ehitasid. Kuni hõbekuulist abi olnud. Kui kaua, läbi vaeva ja vasktorude, on Baskin oma teatrit ehitanud… Kummaliselt haakuvad need jaanikuised juubelid omavahel. Rasketel aegadel on hea teada, et talent, tahe ja töö annavad sellise sulami. Ja sedagi, et Eestimaa on üks väärt maa, kui siin niisugused inimesed elavad. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||