|
||||
Nr 23 (915) Neljapäev, 4. juuni 2009 |
||||
|
Arhiiv |
On Eesti lipu 125. sünnipäev: sinimustvalge lipp pühitseti 4. juunil 1884 Otepää kirikus. Täna hommikul heisati Eesti lipp pidulikult Tallinnas Toompeal Pika Hermanni torni. Südapäeval toimub Eesti lipu pidulik koosolek Tartu Ülikooli aulas, homme aga on kavandatud üritused Otepääl, sealhulgas üliõpilaste rongkäik, pidulik jumalateenistus, kontsert, külastajatele on avatud Eesti Lipu Muuseum, maalinäitus “Sinimustvalge Eesti kunstis” jm. Lipu sünnipäeva tähistatakse ka mitmel pool mujal. Mäletan 1989. aasta 24. veebruari külma varahommikut, mil koos teistega olin tunnistajaks sellele, kuidas sinimustvalge heisati taas Pika Hermanni torni. Ja mäletan sedagi, et koolilaps rääkis kodus, kuidas nende ajalooõpetaja oli tunnis seletanud: sinine, must ja valge on kõige kaunimad ja pühamad värvid. Koolilapsel oli mure, miks seesama õpetaja kurjustas mõni aasta tagasi koolivennaga, kes enne oktoobripühi ajaloovihikusse paraadi joonistades oli mõnele inimesele punase lipu asemel sinimustvalge kätte joonistanud. Selle pärast oli laps koguni “ühe” päevikusse saanud ning tema vanemad olid kooli vestlusele kutsutud. Kas õpetaja valetab? See laps nagu kogu nende põlvkond on praegu mõned aastad üle kolmekümne. Suuremal osal nendest on nüüd niisama vanad lapsed, nagu nemad olid meie vabariigi algusaastail. Suurem osa neist sai veel kõrghariduse ilma kõrgete õppemaksudeta, tõsi küll, õppelaenu abil. Oli koguni nii, et kes ühel aastal oli õppelaenu võtnud, sellele kandis pank ilma temalt küsimata kontole sama suure laenu ka järgmisel aastal! Niisiis, õppelaen jäi kaela ja kui peret luues sooviti vanematest eraldi elama minna, oma kodu rajada, said nad väga kergelt kaela ka veel kodulaenu. Võlg on võõra oma. See põhimõte on ikka kehtinud ja loomulikult peab paika ka nüüd. Noored pered maksavad oma võlgu ja kasvatavad lapsi. Aga kui kaotad töö, mis praeguses Eestis on juba päris tavaliseks muutunud? Iga selline “tavaline” sündmus on aga üksikisiku jaoks katastroof. 1. juunil tähistati rahvusvahelist lastekaitsepäeva. Kuidas elavad töö kaotanud perede lapsed? Statistikaameti teatel on eelmise aasta esimese kvartaliga võrreldes kahekordistunud mittetöötavates leibkondades elavate laste arv. Selle aasta esimeses kvartalis elas 27 000 last leibkondades, kus ükski liige ei töötanud. See on 11 protsenti alla 18-aastastest lastest. Samasugune olukord oli 2002. aastal, viimastel aastatel on see püsinud 7 protsendi piires. Euroopa Liidu ulatuses on see näitaja olnud keskmiselt kõrgem, ligikaudu 9 – 10 protsenti. Statistikaameti andmetel elas 2006. aastal 85 protsenti tööta leibkondade lastest allpool suhtelise vaesuse piiri. Euroopa riikide hulgas on Eesti selle näitajaga tagantpoolt kolmandal kohal, vaid Slovakkias ja Leedus on tööta leibkondades rohkem vaesuses elavaid lapsi. Euroopa Liidus oli mittetöötavate leibkondade lastest vaesuses keskmiselt kaks kolmandikku. Veel teatab Statistikaamet, et Euroopa Liidus elas neis leibkondades, kus kõik täisealised töötasid, vaesuses keskmiselt 7 protsenti lastest, Eestis kümnendik. Lisan, et alam- ja keskmise kuupalga suhte poolest oleme Euroopas samuti viimaste hulgas. Ajal, mil nii paljude laste kõht on tühi, ajab poliitikute kemplemine näiteks töölepinguseaduse üle lausa iiveldama. Kas sellepärast, et parlamendil on jäänud vaid kaks ja pool nädalat tööaega, tuleb töötajate kahjuks korrigeeritud eelnõu ilma uute läbirääkimisteta kibekiiresti Riigikogusse saata? Eesti Tööandjate Keskliidu juhatuse esimees kirjutab ajalehes: “Ametiühingud sooviksid töötutele rakendada nii aktiivseid kui passiivseid meetmeid korraga, et nad saaksid hästi palju raha ja siis veel ka mitmesuguseid teenuseid... Kui töötu saab minimaalset sissetulekut, siis on ta aktiivne ja otsib tööd, et räbalast olukorrast välja tulla.” See “hästi palju raha”, näiteks töötu abiraha ehk töötutoetus on praegu 1000 krooni kuus. Ja seda makstakse mõne kuu jooksul. Eesti tööandja on vinge, tema tahab töötult ka püksid jalast võtta ning lapsed täiesti nälga jätta. Ka Eesti riigiisad on vinged, näiteks kulutavad nad (mõnede eranditega) neile määratud kuluhüvitised viimse pennini. Sest paistab, et raha väärtus sõltub selle hindaja enesehinnangust, mitte tema kokkuhoiujutust: töötu jaoks määratud 1000 krooni on ennasttäis härra meelest töötu ülekuldamine, need mõnikümmend tuhat krooni kuluhüvitist vaid all-linnast Toompeale üles sõitmiseks hädapärane taksoraha! Eesti lipp on püha meile kõigile ja ma tahan, et selle värvid säraksid kirkalt, eriti lastele. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||