|
||||
Nr 21 (913) Neljapäev, 21. mai 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Majanduslangus ja riigikassas aina paisuv must auk on taas kõneks tõstnud pensionid ja pensionärid. 11. mai Postimehes vaagis pensionikassa olukorda Argo Ideon, kes kirjutises “Sotsiaalmaksust ei piisa pensionideks” nendib, et juba viis aastat tagasi tuli riigil pensionide väljamaksmiseks lisa võtta ka teistest allikatest. Rahandusministeeriumi arvestuse järgi tõuseb 2010. aastal pensionikulu 19,6 miljardi kroonini, sotsiaalmaksust aga laekub 4,3 miljardit vähem. Aprillikuine 5 %-line pensionitõus (varem kavandatud 14 % asemel) võeti koalitsioonipoliitikute leeris vastu sügava nördimusega, sellesse suhtuti kui jämedasse veasse, mis tuleks kohemaid parandada. Kuigi peaminister on korduvalt kõvahäälselt kinnitanud, et pensionikärped kõne alla ei tulevat, räägitakse võimukoridorides üha sagedamini sellest, et pensionid praegusel kujul käivad riigile üle jõu. Kui lihtsalt kärpimine oleks sobimatu, soovitatakse pensionid maksustada, kas võtta ka neilt ravikindlustustasu (13 %), tulumaksustada kogu pensionisumma (praegu on teatavasti 3000 krooni maksuvaba) või vähendada töötavail pensionäridel pensioni poole võrra või... Seda loetelu saab ju jätkata, igal arvajal on oma retsept. Enamik arvajaist ei ole oma ettepanekuid mingisuguse analüüsi ega arvandmetega vääristanud. Nii ei ole vaevutud rehkendama sedagi, kui paljud pensionäridest töötavad ja kui paljud neist teenivad rohkem kui miinimumpalga. Need numbrid tõestaksid veenvalt, et “rikkad” (kõrgepalgalised) pensionärid ei ole noorte eest töökohti ära võtnud. Pensionäre töötab umbes 75 000 (~25 protsenti), enamik neist veerandi või poole töökohaga. Ent need andmed on eelmisest aastast, loomulikult on numbrid praeguseks kahanenud. Niisiis koju istuma jäetavad eakad kuigi palju tööpuudust ei vähendaks. Õilis mõte — kärpida kõigilt võrdselt, vähendada mingi x protsendi võrra nii palku kui ka pensione — on õilis vaid näiliselt. On siiski natuke vahet, kas inimene saab kuus sadakond tuhat krooni või kolme-nelja tuhande ringis. Esimene ei pane tähelegi, kui sissetulek mõne tuhande krooni võrra väheneb. Teine? Kuidas tolle teisega lood on, teab iga pensionär omast käest. Kommunaalkulud tasutud, hädavajalikud arstirohud ostetud, jääb leivarahaks üsna napilt. Postimehes nenditakse, et pensionitõusu võib õigustatult pidada valimislubaduste klassikaks. See olevat igati mõistetav: pension huvitab suurt hulka inimesi ja erinevatel põhjustel on nemad ka ühed kõige aktiivsemad valijad. Iga pensione muuta ähvardav liigutus olevat luubi all ning isegi sõnavõtt neil teemadel pidavat Eestis alati tugeva vastukaja tooma. Sellise suhtumise üle ei ole põhjust imestada. Meil on pensionäre kui muidusööjaid taunivat hoiakut (teadlikult?) kujundatud kaks aastakümmet, vähemalt sellest ajast, kui Eestile sai kombeks noorusekultus. Küll on pensionäre sellessamas Postimehes nimetatud raisakotkasteks, küll räägitud sellest, et neil rasvavõru suu ümber läigib, küll väidetud sedagi, et oma tööelu lõpetanul ei olevatki õigust Eesti Vabariigilt pensioni tahta, tööd on ju tehtud teise, nüüdseks juba olematu riigi heaks. On kurdetud ka selle üle, et ühissõidukis on väga vastik, seal nimelt sõidavad räpased, vana äraveninud näoga penskarid. Muidugi on need noorte (haritud?) inimeste probleemid. Muidugi võib neid ju mõistagi — nemad olid tolle olematusse vajunud riigikorra ajal alles sipupükstes, ja otse loomulikult ei lähe nemad vanaks ja kortsu, jäävad igavesti nooreks, siledanäoliseks, rahakaks. Kui 2000. aastal ratifitseeriti Riigikogus Euroopa sotsiaalharta, siis jäeti artiklid 23 ja 30 jõustamata. Just nendega oli tagatud vanurite õigus saada sotsiaalset kaitset, samuti õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest. Hiljuti tegi Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komitee väga kriitilise raporti sotsiaalharta täitmise kohta Eestis. Selles on öeldud, et Eesti ei täida oma kohustusi toimetulekutoetuse, rahvapensioni saajate ning väikese tööstaažiga vanaduspensionäride suhtes, piisavalt ei ole tagatud õigus sotsiaalkaitsele, paljud hooldekodud ei vasta nõuetele. Soovitatakse kiiresti ratifitseerida sotsiaalharta eelmainitud artiklid. Juba pensioniseaduse jõustudes oli selge, et heitlikul üleminekuajal loodud ning vastu võetud seadus jääb kiiresti ajale jalgu, seda tuleb olude muutudes vastavalt muuta. Paraku alustas valitsus seda muutmist seadust sisuliselt rikkudes — pensionikassast oli ette nähtud I samba (riikliku pensioni) rahastamine, II samba (kogumispensioni) rahastamise allikas pidanuks olema riigieelarve. Kerge liigutusega tõsteti aga 20 % kogu pensionikassa rahast üle II sambasse. Nüüdseks on seegi peatatud. Praegu oleks loomulik mitte kasutada seda raha eelarvekulude lappimiseks, vaid panna tagasi sinna, kuhu see kuulub — pensioni I samba väljamaksete jaoks. Algusest peale oli selge ka see, et aastakoefitsiendi aluseks võetav keskmine palk ei ole põhjendatud, õigustatud olnuks selle arvutamine miinimumpalga alusel. Niisiis — pensioniseadus ei vasta praegu inimeste (ei tänaste ega tulevaste pensionäride) vajadustele ega ka riigi majanduslikele võimalustele. Nõnda on ainult veerand tõde selles, et pensionide kärpimine, maksustamine või pensioniealistelt töökohtade äravõtmine praeguses olukorras midagi sisuldasa muudaks. Tulemus oleks ju ilmselge — kui praegu elab lausvaesuses 33,1 % eakatest, siis nende meetmete rakendamisel kasvaks too protsent väga kiiresti. On ju kena, juba vanast ajast kinnitust leidnud tõde, et ei ole inimest, ei ole probleemi. Ent selge on seegi, et niisama lihtsalt need asjad enam ei käi. Eesti on 5 aastat olnud Euroopa Liidu liige, see tähendab nii õigusi kui ka kohustusi. Ehkki pensioni suurus ja selle kujundamine on jäetud iga liikmesriigi siseasjaks, ei tähenda see, et eakaid tohiks lausvaesusega hävitama hakata, neist teerulliga üle sõita. Mida siis teha, et tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus? Ei tea, ei peagi meiesugune seda teadma. Selleks on teise ametiga mehed, nende asi on leida seesugune lahendus, mis tagab pideva, elukallidusele vastava pensionitõusu ning selle, et Eesti suudaks ratifitseerida ja täita kõik Euroopa sotsiaalharta sätted. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||