|
||||
Nr 20 (912) Neljapäev, 14. mai 2009 |
||||
|
Arhiiv |
9. mai kohal on kalendris märge — Euroopa päev. Juba mitu aastat tunnetame, et kuulumine Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulka on suur tugi ja võimaluste avardumine. Tõesti, midagi nii avatut ja kindlat pole meie väikeriigil kunagi varem olnud. Noored, kellel on üliõpilasvahetuse kaudu võimalik mõni aeg teises riigis õppida, kuulevad meie, vanema põlvkonna käest imestusega, et veel 25 aastat tagasi ei saanud me isegi soomlaste juurde ilma viisa, töökoha iseloomustuse ja paksu ankeedita. Nüüd võime reisida ilma takistusteta, praktiliselt ilma dokumenti näitamata kuni Atlandi ookeani või Vahemereni välja, oleme hakanud rohkem kasutama inglise, saksa, prantsuse keelt ja märksa vähem vene keelt. 7. juunil valime oma saadikud Euroopa Parlamenti. Mida see esindusorgan endast kujutab, selle kohta võib pikemalt lugeda näiteks eestikeelselt koduleheküljelt http://www.europarl.europa.eu/news/public/default_et.htm. Iga Eesti erakond sai esitada kuni 12 kandidaati, kuid kohti, mida jagada, on europarlamendis meie jaoks ainult kuus. Kindlasti tuleb hääletada selliste inimeste poolt, kellest Eestile kasu võib loota. Kõige energilisemalt püüavad oma kandidaate esile tõsta Reformierakond ja Keskerakond. Aga kui mõni nende erakondade esindaja valituks osutub, pole kuskil öeldud, et see inimene tõesti europarlamenti läheb. Mõnigi kord heidetakse valimise järel nii Eestis kui ka mujal Euroopas valijatele ette, et esinduskogudesse ja valitsustesse valitakse eelkõige mehi. Seekord on siiski vähemalt kandideerimas hulk naisi, näiteks IRL-i nimekirjas kandideerib naisi isegi rohkem kui mehi. Keskerakonna kandidaatide seas on mehi ja naisi võrdselt, sotsiaaldemokraatidel ja Eestimaa Ühendatud Vasakparteil on kolmandik kandidaatidest naised. Reformierakonna, roheliste ja Rahvaliidu 12-liikmelistes nimekirjades on kõigil 3 naissoost kandidaati. Mida hakkavad meie saadikud europarlamendis tegema? Eks ikka seisma põhiväärtuste — turvalisuse, inimõiguste, võrdsete võimaluste, puhta keskkonna, energiasäästlikkuse, ühise kodu eest hoolitsemise — eest. See kõik eeldab diskussioone ja koostööd kõige erinevamaid keeli kõnelevate ja erinevate arusaamade esindajate vahel. Praegu on näiteks lahendamata küsimus sellest, kas Eestile avaneb võimalus saada senist vahetuskurssi kasutades Euroopa rahaliidu täisliikmeks või mitte. Kui soovime liituda 2011. aastast, siis on meil äärmiselt vähe aega selleks, et täita liidu asutamise lepingu kriteeriume. Kui Riigikogu ei võta juunikuuks vastu teist, 2009. aasta kulusid vähemalt viie miljardi krooni ulatuses vähendavat lisaeelarvet ja kui valitsussektori eelarvepuudujääki ei suudeta suruda alla kolme protsendi SKT-st, siis võime lugeda võimaluse euroga liituda luhtunuks. Ja üldse, kui tahame tekkinud majanduskriisist ning süvenevast sotsiaalsest kriisist väljuda ja eurole üle minna riigi võlga märkimisväärselt suurendamata, tuleb ekspertide arvates ellu viia suured muudatused halduskorralduses, tervishoius, sotsiaaltoetustes ja hariduselus, hakata nendes riigi finantseeritavates valdkondades töötama sama või vähema raha eest, kuid ometi rohkem ja paremini. On juba räägitud, et seniste lühiajaliste kärbetega võime päriselt rappa minna ja vastu tuleks võtta palju pikemaajalisem, näiteks viit aastat hõlmav plaan, mille puhul majanduse reaalkasv oleks möödunud aastaga võrreldes null. Seega tuleb olla valmis kaotama heaolus, et mõne aasta pärast taas stabiilsemalt edasi elada. Kogu see probleemide pundar, mis kaasneb süveneva globaalse majandusliku ja sotsiaalse kriisiga, lagundab ka Euroopa Liidus liikmesriikide suhteid ning on kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid. Oleme üha rohkem hakanud kuulma eurobürokraatiast, enamuse mõjust vähemuse üle, suurfirmade, kaubanduskettide ja rahvusvaheliste pankade mõjust. Seoses Venemaa ja Ukraina gaasitülidega kuulsime taas Euroopa Liidu ühise energiapoliitika vajalikkusest. Ei suuda me siin Eestis ilma teatud ärrituseta mõelda näiteks Nord Streami projektile, kus endisest Saksamaa kantslerist on saanud Saksa-Vene ühise energiafirma nõukogu esimees. Sellest projektist püütakse rääkida kui Euroopa Liidu ja Venemaa vahelisest kokkuleppest, ometi tundub, et tegelikud osapooled on vaid Saksamaa ja Venemaa, kes ei hooli väikeriikide ja naabrite seisukohtadest. Astudes Euroopa Liidu liikmeks, uskusime ühiste väärtuste jõusse, nüüd hakkab selguma, et reaalne elu on mõnigi kord võrdõiguslikkuse ja üksmeele ideaalidest kaugel. Muidugi tahavad suurriigid näidata oma suurust ja dikteerida oma tahet, aga see ei tohi toimuda teistele liikmesriikidele ülalt alla vaadates või hoopiski nende selja taga. Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||