|
||||
Nr 18 (910) Neljapäev, 30. aprill 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Ootamata ära pühapäevast mõtlemistalgute lähtesignaali, avaldan siin mõned oma tagasihoidliku mõtlemistegevuse saadused. Lugedes teisipäevasest Õhtulehest Ülo Nugise arvamust, et vaatamata kõigele olevat praegune valitsus(koalitsioon) Eestile parim võimalik ja mõni teistsugune valitsus võivat meie rahvale suisa hullu hukatust tuua, olen paraku sunnitud küsima: kuidas me võiksime-saaksime rahul olla seesuguse valitsusega, kes oma üliõhukese riigi tekitamise ideoloogiat ellu viies on meie pisikese riigi lausa jätkusuutmatuks muutnud? Kui valitsuseke juba ligemale aasta otsa ei oska majanduskriisi ravimiseks tegelikult mitte midagi muud konstruktiivset ette võtta kui üksnes aina ja aina vähemaks kuivavate maksutulude tõttu riigieelarvet kärpida ja kärpida ja kärpida? Tahan sellega endise riigikoguliikme kogemuspagasile toetudes öelda: praegune lausparempoolne valitsus on liiga kauaks võimule jäänud. Ta on oma võimalused täielikult ammendanud. Sedasama kinnitasid mulle eravestlustes ka mitmed Riigikogu endised ja praegused liikmed, kellega läinud neljapäeval Riigikogu aastapäevaks korraldatud koosviibimisel Toompeal mõtteid vahetasin. Ilmselt on aga valitsuse vahetamine võimalik üksnes erakorraliste valimistega, aga see on juba teine jutt. Teine mõte, mida kodanikuna-kaaskannatajana esile toon: avaldagem ühiselt ja senisest palju aktiivsemalt meelt meil üha süveneva eetikakriisi vastu! Selle üks taunitavamaid avaldumisvorme on, et pidu katku ajal ei näi paraku katkevat, vaid aina kestab: näiteks vaatamata haigekassa täbarale rahaolukorrale jätkus selle juhil Hannes Danilovil häbematust lausa otseses mõttes sülitada näkku ühiskonna õiglustundele ja maksta nii endale kui ka teistele haigekassa juhtidele lisaks ülimalt ja põhjendamatult kõrgetele palkadele ka prisket lisahüvitist, mille kogusumma ühe premeeritu kohta küünib mitme tavalise pensionäri aastasissetulekuni. Teine näide: hiljuti tõstis riigisekretär Heiki Loot märgatavalt oma alluvate palku, kuigi need töötasud polnud ennegi sugugi pisikesed. Minu ettepanek mõttetalgute eel on: leidkem võimalusi näidata lausa näpuga nende peale, kes kriisi ajal endiselt rahaga priiskavad. Kindlasti näitan siin ise kohe Riigikogu peale, kes oma totralt suuri palku ei kärbi. Riigikogu ja valitsus väärivad hukkamõistu sellegi pärast, et nad ei suvatse kärpida kriipsuvõrragi nendest kümnetest miljonitest kroonidest, mida parlamendierakondadele riigieelarvest tegevustoetusena kingitakse. Ümbervaatamist vajab ka eripensionide suurus. Kui juba solidaarsest kärpimisest rääkida, siis priiskav poliit- ja riigivalitsemiseliit peaks seda kõigepealt iseenda juures rakendama, alles siis tulgu meie pensionidelt ravikindlustusmaksu maha arvama. Reformistid on küll väitnud, et pensione otseselt ei kärbita, ent paraku on seda võimalik teha kaudselt — kas või näiteks 10-protsendilise ravikindlustusmaksu kehtestamisega või ravimisoodustuse vähendamisega pensionäridele. See “solidaarsuse”ilming aga võib meid tabada küll, kuni pole vastupidist tõestatud. Mida kõigest sellest mõelda, kaaskodanikud ja kaasamõtlejad? Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||