|
||||
Nr 18 (910) Neljapäev, 30. aprill 2009 |
||||
|
Arhiiv |
… nõnda tavatses öelda üks vana tõsine talumees, kui maailma melu ja kobrutav sõnavaht juba üle põlve tõusid. Eks ta ole — vinge aprill oma lõputute kriisi- ja koondamisjuttudega on läbi. Vanasti lauldi: “Mai tuli ja võitis ja päikese tõi, tegi südamed suvele lahti.” Maikuult on alati oodatud midagi uut, erilist, erutavat. Mullu tähistati seda räämas ja lagase Eestimaa koristamisega. Ära tehti! Ja ei ole kümned tuhanded talgulised süüdi selles, et paljud hoovinurgad ja metsaalused on taas paksult prahti täis. Talgud on olnud ajast aega, sõnnikuveo-, kartulivõtu- ja viljapeksutalgud, naised tulid kokku veimeid tegema ja villa kraasima, ja muidugi aeti siis juttu küll õlletoobi man, küll värtnavurina saatel. Kust need ühismõtted ja -teodki muidu tulnud oleksid. Suur, imeväärne jõud on ühistöös, kui elu juhib rahva võim ja seadus, kui appi tuleb tehnika ja teadus, kui rahva süda ühes taktis lööb. Kas oli Mart Raud see, kes tolle iidse taasnoore tõe nõnda pateetiliselt värssi valas? Talgud on moes. Tänavu hakati juba varakult atra seadma. Sedakorda siis mõttepõllu kündmiseks. Vahetusvajadust rõhutavad ning ajaloo prügikasti täitvad rohelised plakatid on tänaseks tänavailt kadunud, europarlamendi valimisteni kandub kogu poliitikasõda ekraanile ja eetrisse. Ja üheks päevaks võtab sõnaõiguse rahvas. Mõttetalgutele on end kirja pannud mõni tuhat inimest. Idee algatajad ootasid küll kümneid kordi suuremat osavõttu, aga… On rõhutatud, kui tähtis see on, et ometi kord saab üheskoos asju arutada, kodupaiga mureküsimustest kuni maailmaprobleemideni, kõik selgeks või vähemalt selgemaks rääkida. Ei olevat meie rahvas veel demokraatias elama ning oma riigi elu suunama õppinud. Kodanikualgatust, rohujuure tasandilt üles mägedeni jõudmist on vaja ning seda mõttetalgutega saavatki. Muidugi on tõsi, et paarkümmend aastat on lühike aeg, täisealiseks on saanud esimesed iseseisvuslapsed. Kuidas võiksid rohkem kui pool sajandit hoopis teises maailmas elanud inimesed uuel ajal kohe osata teha kõike uut ja õiget moodi? Kummatigi — mõtte- ja sõnavabaduse puudumist tänases Eestis kurta küll ei maksa. Piketeerida võib, blogi pidada, oma mõtteid kirja panna ja teiste väljaütlemisi omaenese tarkust mööda kommenteerida samuti. On kõikmõeldavad seltsingud, klubid, ühistud ja ringid, mittetulundusühingud ja mis kõik veel. Saab asju arutada, saab jõudumööda tehagi. Vähemalt kodukandis. Seda peaksid külaseltsid ja muud rohujuure tasandil tegutsevad sõpruskonnad ju tõestanud olema küll. Ei, ma ei taha talgumõtet naeruvääristada, ütleb vanasõnagi, et mitu pead on mitu pead, kuid on teinegi, mis meenutab, et palju kära, vähe villa. Ja kära homsete mõttetalgute ümber on olnud rohkesti. Rõõmsad noored inimesed räägivad teleekraanil, milliseid huvitavaid mõtteid nad on valmis üheskoos mõlgutama, on õpetatud, milliste linkide kaudu end talgujuhtide ja mõttemeistrite juures kirja panna, kuhu suurtuppa või ühissõidukisse end seejärel mõtlema seada. Kõik kokku jätab ühelt poolt natuke ülepingutatult ametliku, teiselt jälle ðõumulje. Ja tõusetub skeptiline küsimus, kas see mäng küünlaid väärib, kas kulutatud raha (üsna mitme nulliga summa) praegusel vaesel ajal just kõige õigema asja peale on pandud. Kastitäisi märke, kotte, pabereid, ðokolaadi, mis viimastel päevadel laiali on saadetud, näidati teleekraanilgi. Kas ülehomsest hakkab Eesti inimene paremini demokraatiat mõistma ning enesekindlamalt oma riigi asju korraldama? (Kuidas seda tegelikult saaks?) Kas poliitikud, kes väidetavalt rahvast kõrgel ja kaugel elanud ning ainuüksi oma partei huve järginud, kas need poliitikud võtavad siivsalt kõik mõttepakid ette, uurivad need läbi ja hakkavad õigeid asju tegema? Kirjade järgi peavad kõigil valituil olema valijatega kohtumised, selleks on neil esinduskuludki ette nähtud, kirjade (nende endi väidete) järgi peaksid nad rahva elu ja mõtteilma väga hästi tundma. Kohalikud omavalitsused ja volikogud selleks ongi kutsutud ja seatud, et paikkonna elu edendada ja mureprobleeme parimal võimalikul moel lahendada. Ja kõigi omavalitsuste juures võiksid toimetada eakate nõukojad, samuti võiksid seal olla laste, noorte, naiste, millise tahes huvigrupi huvisid esindavad kogud ja kojad. Seda saaks ju iga kogukond ise, ilma võõra mõttesüstita teha, oleks ammugi võinud teha, see ju ongi kodanikualgatus, üks demokraatia võtmeid. Ja kui see tegelikkuses nõnda ei ole, kui meil on põhjust eetikakriisist rääkida samavõrd kui majanduskriisist, siis ei muuda ka miljoni mõtted midagi. Aga mina ei taha olla õnnetust kraaksuv kaaren, mina usun, et mõtelda on mõnus. Ja mitte ainult homme, vaid iga päev. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||