|
||||
Nr 16 (908) Neljapäev, 16. aprill 2009 |
||||
|
Arhiiv |
1. mail, kui möödub 5 aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga, on kavas korraldada üle-eestilised mõttetalgud “Minu Eesti”. Projekti rahastavad Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Telekom ja Euroopa Komisjon Riigikantselei kaudu. Et üritus laiali ei valguks, on ette valmistatud rida arutluse alla tulevaid teemasid, kuid konkreetseid küsimusi võib püstitada igaüks. Näiteks teemaderingi “Eluterve vanadus” all on plaanis vahetada mõtteid selliste teemade üle nagu “Kuidas motiveerida inimest elama oma elu tervelt, et tal oleks täisväärtuslik elu ka vanana?”, “Kuidas kaasata eakaid ühiskonnaellu ja väärtustada nende teadmisi?”, “Kuidas leida eakatele tegevust, sõltumata elukohast?”, “Kuidas saaksid eakad osutada avalikke teenuseid?”, “Kuidas kohalikud omavalitsused saaksid eakaid kaasata kohaliku elu edendamisse?”. Kõik teemast huvitatud inimesed võivad koonduda vestlusringi ning püüda üheskoos uusi lahendusi pakkuda. Mõelgem, kui tihti probleemidele üksi lahendust otsides jõud üle ei käi. Aga kui üheskoos püüda kõigest väest, võib üle saada igast mäest. Professor Marju Lauristini sõnul saab 1. mail toimuvate mõttetalgutega midagi ära teha ka Eesti usaldusväärsuse ja stabiilsuse seisukohalt. “Kui vaadata Eestit kõrvalt, siis on see pisikene täpike maakaardil, aga see täpike võiks hakata helendama sooja valgust, nii et ta tõesti muutub teistmoodi märgatavaks praeguses kogu maailma haaravas depressioonis,” rääkis Lauristin “Minu Eesti” inspiratsioonikonverentsil. Ettevõtmise kõige suurem väljakutse on tema sõnul see, kuidas jõuda tõepoolest nii kaugele, et see ei oleks ainult rääkimine, vaid et head mõtted ka teoks tehtaks. Mõttetalgute projekti üheks teeneks võiks Lauristini sõnul olla see, et inimesed muutuksid klientidest kodanikeks. “On üsna rusikareegel, et inimesed hakkavad aru saama, mida nad tegelikult tahavad, siis, kui nad on ise läbi rääkinud, kui nad on jõudnud piirini, kus nad näevad, et tuleb edasi minna. Kui inimene ise ei tee, ei aruta, siis jääb ta kliendiks, üksikuks teenuse vastuvõtjaks,” ütles Lauristin. Muidugi võib küsida, kas siis ilma sellise suure kampaaniata mõtelda ei või. Oleme ju valinud oma esindajad europarlamenti, Riigikogusse, kohalike omavalitsuste volikogudesse jne ning delegeerinud nendele õiguse meie eest otsustada, meie asju ajada. Meil endil on alati võimalik kaasa rääkida üldkoosolekutel ja valimistel. Pealegi on ju olemas osalusveeb internetis, kus on võimalik avaldada arvamust ühiskonnas toimuva suhtes, esitada valitsusele ettepanekuid, otsida õigusakte või strateegiadokumente. Seda osalusveebi, mis varem oli internetis aadressil https://www.eesti.ee/tom/, nüüd aga https://www.osale.ee/ideed/, haldab Riigikantselei. Filmimees Artur Talvik kirjeldab Eesti Päevalehes oma küla mõttetalguid, mille tulemusena on palju ära tehtud. Saanud kutse “Minu Eesti” inspiratsioonikonverentsile, lootis ta näha uue jõu tekkimist, mis vabastaks letargiast terve Eesti, aga õhin kustus kiiresti ja asendus küsimusega, kas ta on sattunud mõne uuskiriku koguduse koosviibimisele või uue partei loomise juurde. Parteisarnaselt on “Minu Eestil” suur hulk potentsiaalseid liikmeid, toetajad, juhid ja selge hierarhia. Kuid Artur Talvik märgib, et puudub programm, puuduvad eesmärgid. Fookus on hägune, ütlevad selle kohta filmitegijad. Ühiskonnateadlased on küll välja mõelnud 18 teemat, mille üle mõtteid mõlgutada, aga miks peab selleks korraldama lausa saja tuhande osalejaga kampaania? “Kardan, et ühiskondlike muutuste asemel toimub järjekordne tulutu jahumine ja kõik jääb endiseks,” kirjutab Artur Talvik. Mida siis ikkagi oleks vaja kõigepealt teha? Millele tuleks enne kampaaniate käivitamist mõelda, et pärast poleks pettunuid? Ülo Vooglaid on juhtinud tähelepanu tõigale, et tegelikult ei saa probleeme lahendada, ehkki pahatihti nii räägitakse. On vaid võimalik vähendada või kõrvaldada probleemide põhjusi. Nende põhjuste otsimisel ei ole sugugi tähtis, kui palju on otsijaid. Igatahes pole vaja kokku ajada tuhandeid, veel enam sadat tuhandet inimest. On ju nii, et tervise teemal oskab kaasa rääkida meist igaüks, diagnoosi suudab panna ikkagi vaid arst. Miks on suur osa elanikkonnast vaene, miks on õpe paljudes koolides elukauge ja rakendusliku väärtuseta, miks osa noortest naudib läbutamist, miks on sündimus tühine, miks on Eesti alkoholi pruukimise poolest Euroopa Liidus esikohal? loetleb Ülo Vooglaid meie riigi ees seisvaid probleeme. Seega ei tule küsida mitte “kuidas?“, vaid kõigepealt hoopis “miks?”. On vaja fikseerida probleemid, avastada nende põhjused, seada sihid ja eesmärgid ning alles siis saaks asuda mõtlema, mida teha, kus teha, kuidas teha jne. Edu eelduseks ei ole osalejate arv, vaid pädevus, muidu võib üha suurem hulk inimesi hakata tegema üha kiiremini üha tühisemaid ja rumalamaid asju. Möödunud kevadel entusiastlikult korraldatud prügikoristus oli ikkagi midagi muud kui mõttetalgud. Tahaks väga loota, et mõtted, millega 1. mail lagedale tullakse, pole mõttetud. Ja veel — kui tõesti sada tuhat inimest oma arvamust avaldab, kuidas jääb siis “vaikiva enamuse” ehk rohkem kui miljoni inimese arvamustega? Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||