|
||||
Nr 48 (555) Neljapäev, 6. detsember 2001 |
||||
Arhiiv |
Lugenud läbi EPL-is (28. 11. 01.) avaldatud “kirjanik-kolumnist-küünik ” Kaur Kenderi häbematust ja põlastust pilgeni täis kirjutise “Armastus pensioni ajal”, vihastusin nii nõmeda jutu peale. Aga talle tuleks hoopiski kaasa tunda, sest vaimse väärarenguga inimesed on alati andestust leidnud. Pensionäre igasugustes surmapattudes pikalt-pikalt süüdistanud ja mõnitanud (pritsivat Toompeal tatti näkku, tüütavat arste, halisevat pensioni pärast, virisevat kallite ravimite üle jne.), tahab ta lõpuks neile “põiepidamatutele” küsimuse esitada, et “kui sul ei olnud võimalust näha seda (muuseumide eksponaate) noorena, siis miks ei anna sa nüüd võimalust oma lastele, miks sa ära ei sure, või vähemalt kodus ei istu?”. Imestama paneb, et “mees” on oma elust pea poole ära elanud, aga on selle aja jooksul jõudnud endale muretseda ainult silmaklapid. Ta teab, et “meie ühiskond toodab vanu, nõtru, põduraid inimesi, kellel on kõik materiaalsed võimalused ilusat elu nautida, sellal kui järgmised põlvkonnad tapavad end tööga”. Küünik kurdab, et noorte häält polevat kuulda. Ainult purupime inimene võib väita, et “uhke ja moodne ühiskond toodab vanu ja väeteid”. Neid toodab AEG, mitte ühiskond. Ühiskond peaks tootma noori. Noortetootjate ridadesse kuulub ka küünik Kender. Võiks oma toodangu — lapsed — üle lugeda ja siis jääda ootama nende täismeheks saamist, et kuulda nende suust arvamust enda kohta (“miks sa ära ei sure?”). Võib-olla oleks ühiskonnal siiski kasulikum, kui küünik Kender ei ületaks Kristuse eluea piire ja ei kasvataks üles pesakonda küünilisi kenderiste. Missugune oli see “Kinderstube”, kust võrsus nii tahumatu egoist? Oma ilmaletulekuga on ta pool sajandit hilinenud, muidu oleks temast saanud hea tšekist või gestaapolane. Need ei olekski küsima hakanud: “Miks sa ära ei sure?” Need oleksid selle “pisiasja” lahendanud ainuisikuliselt — pole inimest, pole probleemi. UDO SUURTEE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||