|
||||
Nr 14 (906) Neljapäev, 2. aprill 2009 |
||||
|
Arhiiv |
“Üks aasta on väga pikk,” ütles laps ühel vaiksel viivul. Taat muigas: “Pai päkapikk, aastad lähevad linnutiivul.” Üleeile sai Videvikul 19 täis. Kas 19 aastat on ühe ajalehe kohta palju või vähe? Muidugi sõltub sellest, kuidas vaadata või millega mõõta. Kui meenutada, et Perno Postimees hakkas ilmuma 1857, ega siis ole Videvikul põhjust nii väga tiibu lehvitadagi. Aga kui mõelda, et 1990. aasta oli paljude asjade lõpp ning paljude uute algus, ka selliste uute, mida me enam ei mäletagi, siis on põhjust õnnelik olla küll. Alustasime ju täiesti tühjalt kohalt. Oli ainult tolleaegse sotsiaalministri, kadunud Gustav Sarri mõte, et eakaile võiks ilmuda ju päris oma ajaleht. Oli tahtmine teha — ja teadmine, et küsimusi on rohkem kui vastuseid. Ja tol ajal oli veel sotsiaalministeeriumi sõbralik huvi lehe vastu. Esimeses lehenumbris, kirjutises “Et olemise mõte ei katkeks” mõtiskleb Juhan Peegel olnu, oleva ja tuleva sidemetest. Selle põlvkonna kohta, kes “sõjajärgseil aastail nätske normileiva toel pani elu taas käima”, ütleb ta: “Üks auga täidetud missioon on nendel põlvkondadel olnud: järjepidevuse säilitamine. Vaatamata elu madalale kvaliteedile. Vaatamata sotsiaalsele ängile. Vaatamata pealetungivale tööeetika ja kultuuri lagastamisele. Vaatamata julmusele ja vägivallale. [– – –] Väärtustagem siis nende inimeste tööd ja olemist, kes selles lõputus rongkäigus on nii kindlalt astunud oma raskes aastatelülis, et ei katkeks elu ja olemise mõte. Olgu uus ajaleht selleks väärtustajaks ja andku ka nooremaile lugejaile seda sisemist enesekultuuri, mida me praegu nii väga vajame.” Kas me oleme seda suutnud? Tahaks ju kinnitada, et jah, oleme. Küllap oleks aga õigem ja ausam enesekriitiliselt öelda: me oleme tahtnud, oleme püüdnud, kuigi paremini saab alati. Üks on aga kindel — “kolletunud” Videvik tõesti ei ole, tissimissid meid ei morjenda. Juhan Peegli kirjutis ilmus peaaegu kaks aastakümmet tagasi. Videvik maksis siis 30 kopikat, trükiarv oli 40 000 eksemplari ja suure osa lehe tiraažist said eakad tasuta, see tähendab, sotsiaalosakondade raha eest. Tulnud “revolutsioonilise murrangu ajad” on palju lõplikult ära viinud. Uus aeg tõi uued väärtushinnangud, uue elustiili, tõi ka suure hulga uusi ajalehti. Palju neist alles on? Paraku ei ole neid pärast vihma kerkinud seeni enam kuigi rohkesti. Videvik on. Tõsi, trükiarv on kordades väiksem kui toona. Ent lugejaid? Kui kuuleme, kuis värske ajalehenumber külakorda käib, kui palju seda päevakeskustes ja lugemissaalides küsitakse, siis — ega lugejaskond olegi väga kokku kuivanud. Alustamise aegadel uskusime, et seesugune kindlale lugejaterühmale mõeldud üllitis ei saagi pikaealine olla. Elujärg läheb aina paremaks, erilised, pensionäre huvitavad teemad lakkavad olemast. Eakas inimene loeb just neid väljaandeid, mis tema huvialadega kokku kõlksuvad. Nõnda mõtlesime. Paraku teeb elu omi keerdkäike. Ikka veel või üha rohkem on neid teemasid, mis ainult või peaaegu ainult vanemaid inimesi huvitavad. Meile, Videviku tegijaile on see andnud eneseusku, usku edasi tegutseda. Kui nüüd olnud aastaile tagasi vaadates endalt küsida, mis on kõige enam meelde jäänud, mis on see, mida mälestustemaailma kaasa võtta, siis — inimesed. Need inimesed, kes meile kirjutavad või helistavad, et oma eluasjadest kõnelda. Tõsi, aastatega on kirjade pakk kokku kuivanud. Küllap lahendavad paljusid probleeme kohalikud sotsiaalosakonnad, kül- lap istub mõnigi eakas uue imemasina taga ja surfab endale internetist vastused kõigile küsimustele. Kuid ikka on ka neid, kel mahti ja tahtmist telefon võtta või toimetusse tulla, et maailmaasju arutada, vastu vaielda või meiega päri olla, vahel lihtsalt mõne kirjatüki eest kiidusõnu öelda. Palju on neid, keda meenutada. Vanasti öeldi, et hea leht teeb ennast ise. Kõlab ju veidralt, kuid tõetera selles on. Kui ajaleht suudab olla usaldusväärne ja huvitav, suudab kutsuda endaga kaasa mõtlema, siis leidub alati neid, kes tahavad just selle lehe kaudu teistega (lugejatega, eakaaslastega) suhelda, oma muresid ja rõõme jagada. Oleme korraldanud kaastöövõistlusi. Meeles on see, kuidas kirjutati oma vanaemadest-vanaisadest. Mõni lugu võttis silma märjaks, teine jälle oli nõnda nalja täis, et ei suutnuks parim humoristki nõnda lugejat naerutada. Praegu avaldame lugusid Eesti inimeste lapsepõlvemailt. Kui kirjud on olnud elud ja saatused, kui palju on need, kellega päevast päeva kõrvuti käime, pidanud elus taluma! Need lood õpetavad paljusid argiäpardusi tühjaks pidama, õpetavad, kui palju on inimeses peidetud jõuvarusid. 19 aastat ei ole pikk aeg. Vastsündinust saab nooruk, kes alles hakkab iseennast ja maailma avastama. Ajalehel on selleks ajaks selge, mida lugejad temalt ootavad. Kuigi jah — nii palju, kui on inimesi, nõnda palju on ka ootusi ja soove. Kõiki arvestada ei saa, ei tohigi, sest siis lehel oma nägu enam ei oleks. Videvik alustab 20. aastat. Kaua me veel vastu peame, kaua jaksame? Küll oleks tore öelda: “Nii kaua, kui meid lugejaile vaja on.” Aga kohvipaksu pealt ennustamine ja suurte sõnade tegemine on üks kõige tulutum töö. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||