|
||||
Nr 10 (902) Neljapäev, 5. märts 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Kui peaminister Andrus Ansip seoses viimatise negatiivse lisaeelarve (pigem kärpe-eelarve) Riigikogule kinnitamiseks esitamisega rahvaesindajate ees sõna võttis ning väita püüdis, nagu oleks kärbete tegemisel lähtutud solidaarsuspõhimõttest, siis nii nagu vägagi paljudele jättis peaministri jutt minulegi üpris pentsiku mulje. Sest mis solidaarsuspõhimõtte järgimisest me saame eelarvelõigete puhul rääkida, kui vähendati küll kultuuri-, sotsiaal- ja haridusvaldkonnale, kohalikele omavalitsustele, invaliididele ja pensionäridele kulutatavat raha, aga mitte erakondade riiklikke toetusi (need jäeti endiselt 90 miljonile), kõrgepalgaliste vanemahüvitisi, eripensione ega riigikogulaste eneste aina veidramalt (põhjendamatumalt) kasvavaid palku… Kogu seda valitsuskoalitsiooni tegevust riigieelarve kallal demagoogiliselt õigustada, et mitte öelda: kiita püüdev sõnadetegemine toob meelde mõistujutu Väikese Peetri ja Suure Peetri leivakotist. Teatavasti pandi Väike Peeter sundseisu, et kõigepealt süüakse koos tühjaks Väikese Peetri pisike toidupaun. Kui väikeveli püüdis hiljem omakorda osa saada ka Suure Peetri rikkalikest toiduvarudest, siis jäeti vaeseke pika ninaga. Mulle helistas üks Riigikogu sotsiaalkomisjoni reformierakondlasest liige ning üritas selgeks teha, et Videviku toimetaja viited vajadusele ülalkirjeldatud tagurpidisolidaarsuse pärast Toompeal meeleavaldus kokku kutsuda olevat täiesti põhjendamatud — kas siis Videvikul saavat olla midagi laste vastu? Tõrjusin noormehe väite ettepanekuga jaotada too põhjendamatult kõrge, mitme keskmise palgani küündiv ja sellega omamoodi aadliaretamisstipen- diumina kehtestatud emapalk nendele lastele, kelle vanemad praegu miinimumpalka saades vaid 300 krooni “suuruse” toetusega toime peavad tulema. Emapalk võiks piirduda keskmise palgaga. Aga riiklike erakonnatoetuste (ikka see 90 000 000 krooni) kärpimist asendavat noore reformierakondlase arvates hoopis paremini erakondadele laekuvate toetuste tulumaksustamine, pealegi ei tohtivat toda 90 miljonit üldse kärpida ka selle pärast, et pensionid olevat viimastel aastatel märgatavalt suurenenud… Nõnda me siis polemiseerisime, kusjuures kumbki jäi mõistagi oma esialgsete seisukohtade juurde. Kuid nagu IRL-i esimees Mart Laar möödunud nädala kolmapäevases telesaates “Foorum” arvas, polnud viimati vastuvõetu mitte viimane tänavune kärpe-eelarve, küllap tehtavat mõne aja pärast — sest maksulaekumine riigieelarvesse kuivab aina enam kokku — ära needki kärped, mis sedapuhku tegemata jäid. Ma pole aga põrmugi kindel, et siis pensionid, sotsiaalkulutused jms rahule jäetakse ning pööratakse kärpeteravik liigpriske emapalga, erakonnamiljonite ning eripensionide peale… Valitsuskoalitsiooni senine eelarvepoliitika pälvis kriitikat ka president Toomas Hendrik Ilvese kõnes vabariigi aastapäeval. President ütles: “Kriis, kus palutakse rahva mõistvat suhtumist, eeldab, et kõik kannavad seda koormat… Kui me tahame, et rahvas oleks solidaarne, peavad kõik seda olema. Kulutusi peavad kokku tõmbama ka erakonnad, me parlamentaarse demokraatia alustala. See on demokraatliku riigikorralduse usaldusväärsuse küsimus.” Meie riik on Reformierakonna kinnisidee tõttu aina tulumaksu vähendada järjest õhemaks muudetud. See on viinud infrastruktuuri kidunemiseni ja paljude ühiskonnale vajalike töökohtade kadumiseni. Inimesed rändavad massiliselt mujale tööd-teenistust otsima, misläbi riik jääb ilma ka nendelt laekuvatest maksudest. Järeldus? Reformimeeste maksuvähendamiskurss on juba ammu minetanud positiivse efekti ja muutunud meie ühiskonnale hukatuslikuks. Ühiskonna sidusust ja jätkusuutlikkust pahaendeliselt uuristav varanduslik kihistumine aina süveneb. Selles mõttes on eriti murettekitav viimatine maksu- ja tolliameti teade meie inimeste teenistuse kohta. Mullu teenis rohkem kui pool (51,4 %) töötegijatest kõigest kuni 99 999 krooni aastas. Teisiti öeldes: vaid ligikaudu kuni 8300-kroonise brutopalgaga pidi toime tulema tervenisti 361 500 eestimaalast. Maksuameti andmetel teenis 26,1 protsenti töötajatest (183 409 inimest) kuni 4166 krooni kuus, 25,3 protsenti palgasaajatest (178 085 inimest) teenis kuus kuni 8333 krooni. Need on üpris nukrad arvud, mis kõnelevad paraku sellest, et Väikese Peetri leivakott muutub Suure Peetri rammusa söögilauaga võrreldes aina aganasemaks (kuigi absoluutarvudes on ta aasta lõikes ehk sutsukese raskemakski läinud). Ühiskond, kus rikkamad aina rikkamaks saavad ning vaesemad üha vaesemaks jäävad, pole ilmselt see Eesti, mida me laulva revolutsiooni lootusrikkail päevil ette kujutasime. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||