|
||||
Nr 9 (901) Neljapäev, 26. veebruar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Kui me tänavuse majanduskriisist muserdatud ja tumedat tulevikku tõotava aasta vastu peame, on järgmisel asi helgem (vist!) — 2010. aasta on Euroopa Liidus kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Küllap ollakse natuke hiljaks jäänud, ähvardava vaesuse ning sellest johtuva tõrjutusega tulnuks võitlust alustada aasta-paar tagasi, siis, kui kriisitont alles ukse taga kolistas. Aga parem hilja kui ei ilmaski... Praegu lõigatakse Eesti riigieelarvet päevast päeva õhemaks, omavalitsused teevad miinusmärgilisi lisaeelarveid, sotsiaalvaldkond jääb mitmest tarvilikust miljardist ilma. Mida see sisuliselt tähendama hakkab, võib vaid aimata — puuetega laste hooldaja toetust riik enam ei maksa, see jääb omavalitsuste õlule. Neile õlgadele on aina uusi kohustusi laotud. Hooldekodude kohamaks on juba kaks korda suurem kui keskmine pension. Kel rahakaid lapsi ei ole, selle eest peab puuduva tasuma omavalitsus. Kas vaesel ajal selleks raha jagub? Vanuserühmas üle 65 aasta oli 33 % inimeste sissetulek allpool suhtelise vaesuse piiri (3479 krooni kuus). Põhivajaduste katmiseks vajalikuks summaks loetakse 2081 krooni. Rahvapensioni (1913 krooni kuus) saab praegu mitu tuhat eakat. Kuigi suurisui räägitakse hindade langusest, on tegelik langus hoopis tagasihoidlikum kui üha kestev tõus. Ainuüksi sissetulekute vaagimine aga elukvaliteedist tõest pilti ei anna, on ju võrdse sissetuleku puhul sundkulud väga erinevad — üks elab maal, toob vee kaevust ja ahjupuud tare tagant metsast, teine on 2–3-toalise korteri sundomanik. Esimesel on eluasemekulud 200–300 krooni kuus, teisel 10–15 korda suuremad. Ega olegi siis põhjust imestada, kui osa pensionäre on valmis loobuma suuremastki summast kui ettenähtud tõus, teised vaatavad hirmuga külmapügalaid ja rehkendavad, kas supi- ja seebiraha ikka jagub. Pensionitõusuks on lubatud 5 %. Hea, et sedagi, ohatakse. Paraku on lubajad asunud üsna räigelt seaduserikkumise teele. Pensioni indekseerimine on sisse kirjutatud seadusesse, indeks aga arvutatakse mitte käesoleva, vaid eelmise aasta näitajate (laekunud sotsiaalmaksu ja elukalliduse tõusu suhte) põhjal. Niisiis, psühholoog Mart Laisk võib ju neid pensionäre, kes seadusekohast pensionitõusu tahavad, Postimehes raisakotkasteks sõimata, see on tema tase, aga põhiseaduses on sätestatud kohustus inimesi võrdselt kohelda. Kui emapalk jäetakse muutmata, II pensionisammas samuti, ning rõhutatakse, et inimeste ootusi ei tohi petta, siis — pensionäridki on inimesed, nende lootus 14 % pensionitõusule johtus lihtsast matemaatikast. See võib tähendada sedagi, et tuleval aastal ei tõuse pension üldse. Ja sel juhul ei ole põhjust etteheiteid teha valitsusele, vaid majandusolukorrale. Aga praegu on teine asi, praegu võetakse suvaliselt rahast, mille I samba tarbijad oleksid pidanud saama, ning puutumata jäetakse too summa pensionifondist, mis on määratud II sambasse. Mis me siis räägime võrdsest kohtlemisest, võimurite silmis on praegused ja tulevased pensionärid sootuks erinevast inimsordist, eripensionäridest ning tohutu emapalga saajatest rääkimata. Siililegi selge, et lausvaesus kasvab. Vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aasta eesmärgiks on sotsiaalministeeriumi ametnikud nimetanud “teadlikkuse tõstmist sotsiaalsest tõrjutusest ja aktiivse kaasamise edendamise”. See aasta peaks “innustama tunnustama vaesuse all kannatavate põhiõigusi ja vajadusi, aitama vaesuses elavatel inimestel ise paremini toime tulla, innustama ettevõtteid ja sotsiaalpartnereid aitama inimestel tööelus osaleda, toetama säästvat arengut ja suurendama põlvkondadevahelist solidaarsust”. Sotsiaalministeerium on alustanud tolle aasta läbiviimise strateegia väljatöötamist, kirjutab ministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Eha Lannes jaanuarikuu Elukaares. Eakate poliitika esmatähtsa ülesandena nimetab ta eakate iseseisva toimetuleku toetamist ning tegusat vananemist. Kirjutis kannab pealkirja “Eakate sotsiaalsest kaitsest ja kaasatusest”. Sotsiaalne kaasatus tähendab “inimeste võimalust osaleda ühiskondlikus elus — omada ligipääsu ressurssidele ja teenustele. Sotsiaalne tõrjutus kui sotsiaalse kaasatuse vastand näitab ühest küljest vaesusest tingitud ressursside puudumist, aga samuti inimese toimetulekut toetavate teenuste ja sotsiaalsete võrgustike puudumist. Vaesuse ja tõrjutuse probleemidega tegelemine on sotsiaalministeeriumi oluline ülesanne”, rõhutatakse kirjutises. Kenasti kõlksuvad selle artikliga kokku nüüdseks juba endise sotsiaalministri Maret Maripuu selgitus- ja õigustussõnad viimastel kuudel pensionide kojukandega seonduva puhul. Toda sisuliselt vaid välispankade raha kasvatavat ettevõtmist peab ta heaks kas või seepärast, et “saame täpse ülevaate meie eakate olukorrast... Saame ühtlustada teenuseid üle Eesti nii, et vajalikud teenused ja tugi jõuaks meie abivajavate eakateni”. Lihtne ja selge ning täiesti endastmõistetavalt pidanuks see ülevaade olema sotsiaalministeeriumil kogu aeg. Ja et võitlust alustada, selleks “probleemide varajaseks märkamiseks alustatakse preventatiivsete koduvisiitide metoodika väljatöötamist ning jätkatakse mitteformaalse hoolduse toetamist” jne, jne. “Mida te sööte, prints?” — “Sõnu, sõnu, sõnu...” Aga sõnadest söönuks ei saa. Ja tädi Maali seal metsa taga peab ikka nappe sente lugema ja rehkendama, kas leiva kõrvale silku või rupskeid osta jaksab. Sotsiaalministri tool tühjaks ei jää. Mida uuelt ametikandjalt oodata? Ennekõike seda, et tal jätkuks oskust ja tahet sõnade asemel tööd teha, eristada näiliselt ja tegelikult tähtsaid asju. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||