|
||||
Nr 8 (900) Neljapäev, 19. veebruar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Videvikku on välja antud juba ligi 20 aastat, ilmunud on 900 numbrit. Pole ta sisu kollane, punane ega roosa. Kujunduselt on ta hallikas, mis ei tähenda ometi, justkui oleks sisu hall või tuhm. Lehest peaaegu puudub reklaam, seetõttu ei sõltu toimetus reklaamiandjate kaudsest mõjust. Kui ühe või teise autori seisukohtadest võibki leida poolehoidu mingile maailmavaatele või mõnele erakonnale, ei tähenda see kokkuvõttes veel kindlat kallutatust. Videvik on läbi aastate säilitanud oma suhtelise sõltumatuse, soovib rääkida elust, sotsiaalprobleemidest, kultuurist ja poliitikast nii, nagu need hetkel tunda annavad. Videviku jaoks pole leidunud kriitikast kõrgemal seisvaid isikuid ega välditavaid teemasid. Lisaks päevakajalistele seisukohtadele on lugeja leidnud Videvikust praktilisi nõuandeid juriidilistes küsimustes, meditsiini-, aiandus- ja kodundusalaseid soovitusi, saanud teada, mida näitavad Eesti telejaamad. Videvik ei räägi elust depressiivselt, vaid pakub hingetuge kõigile, kes on jäänud pealinnasärast eemale. Videvik ei kisu kiusu, ta austab oma lugejat, tema väärtusi, elutarkust ja kogemusi, on püüdnud olla kodanikule abimees, aus sõnumitooja, vajaduse korral liiglubaduste ja muu petukauba kritiseerija. Päris kindlasti ei suuda Videvik esindada absoluutset tõde ega peegeldada tegelikkust teadusliku rangusega. Ajakirjandus on paratamatult kallutatud vasakule-paremale-üles-alla, on seatud peegeldatavale objektile või subjektile lähemale või kaugemale. Kui ajaleht kui peegel on liiga väike, võib juhtuda, et teda eriti ei märgatagi. Videvikul seda hirmu pole olnud, aastate kestel on tal olnud oma küllalt kindlapiiriline, kümnetesse tuhandetesse ulatuv lugejaskond. Mõnede jaoks on ajalehtede-ajakirjade väljaandmine puhas äri. Näiteks ostis Oliver Kruuda neid suurel hulgal kokku, aga kui märkas, et sellest erilist tulu ei tõusnud, saatis toimetused laiali. Kui järele mõelda, siis ega Kruuda väljaanded mingit meeldejäävat joont ei ajanud ega asjalikku sõnumit kandnudki — just nagu Arvo Valtoni jutustuses, kus mees tormab rahva hulka ja kuulutab, et ta on sõnumitooja, aga kui rahvas talt sõnumit hakkab ootama ja nõudma, siis selgub, et “sõnumitoojal” polegi inimestele midagi öelda. Paljud leheomanikud ongi hakanud tähtsaks pidama vaid tarbijate ehk lugejate vajadustega manipuleerimist ja selle kaudu oma kukru täitmist — ostan paberit ühe hinnaga, müün täistrükituna kordades kallimalt. Suur osa Eestis välja antavatest ajalehtedest-ajakirjadest kuulub välismaalastele, eelkõige Põhjamaade magnaatidele, neid huvitabki eelkõige kasum, sisu vastu hakkaksid nad ilmselt huvi tundma alles siis, kui kasum kahanema kipub. Teenimise, lugejaskonna laiendamise nimel muudetakse trükiste funktsioone, nii et pole võimalik mõista, millega on tegemist — meelelahutusliku või tõsiselt võetava väljaandega. Mõnel pool maailmas on piir kollase ja korraliku ajakirjanduse vahel täiesti märgatav — mõelgem kas või põhjanaabrite Ilta-Sanomate ja Helsingin Sanomate peale, mis on nagu lörts või puhas lumi. Aga et “meie ajakirjandus” on tegelikult “nende ajakirjandus” ehk kuulub peamiselt suurtele välismaistele kontsernidele, mille omanikud dikteerivad siinsetele kohalikele toimetajatele ette ka sisu, mis reeglina peab käsitlema teemasid “allpool vööd”, siis mida meil ongi klantspiltidega lehtedest-ajakirjadest oodata? Ei saa ju välismaistelt omanikelt nõuda, et nad mõtleksid, kuidas Eesti elu edendada, ja kutsuksid toimetusi üles selles suunas tegutsema. Videvik oma stabiilsete, staažikate toimetajate, kirjasaatjate ja missioonitundeliste autoritega on sellel suurel, mõnikord lagedat kõrbe meenutaval lahinguväljal justkui oaas oma kaevu ja varjuliste paikadega. Ükski teine ajaleht ei käsitle sotsiaalteemasid nii järjekindlalt, operatiivselt, mitmekülgselt ja usaldusväärselt. Suur osa Eesti ajakirjandusest on läinud meelelahutuslikele radadele, kulutanud jõudu tühja-tähja peale ja kaotanud seeläbi oma autoriteedi. Videvik jätkab tavalise inimese huvide kaitsjana ega lase rahvaesindajail, valitsusel ega ametkondadel rahulikult, rahva muredele mõtlemata päevi õhtusse veeretada. Kui ajakirjandus kui neljas võim puuduks, oleks tegemist autoritaarse, totalitaarse ühiskonnaga. Ka neid aegu oleme üle elanud. Vanemad inimesed mäletavad veel Pätsi kehtestatud vaikivat ajastut ja nõukogude okupatsiooni, mil võimukandjatest tuli rääkida vaid jaatavas, positiivses vormis. Viimased kakskümmend aastat, see Videviku tegutsemisperiood, on olnud eriliselt vaba ja tormakas, mõnikord isegi nii tormine, et toimetus on koos lugejaskonnaga läinud Toompea lossi ette meelt avaldama. Tõesti, Videviku ajakirjanikud on ikka rahval lasknud oma seisukohti esitada ning rahvas kui kõrgem võimukandja on paitanud neid, kes seda väärivad, pahandanud nendega, kes pahandamist väärt. Väärikas leht, varsti tuhandes number tulemas! Jätkake, tehke ikka seda mittetulundusühingu lihtsat ja head ajalehte, kirjutage sellest, mis lugejale korda läheb ja elu edasi viib! Ega sotsiaalprobleemid meie ühiskonnast kao, neile hakkab meie elus kuuluma järjest tähtsam koht. Edu ja õnne! Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||