|
||||
Nr 7 (899) Neljapäev, 12. veebruar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Midagi väga sooja on kaasa tulnud eelmisest nädalast. Nimelt kahe mehe suuremeelne samm jagada oma elutöö preemia — miljon krooni — teistele. Need mehed on armastatud näitleja Aarne Üksküla ja maailmatasemel helilooja Arvo Pärt. Aarne Üksküla jagab seda suurt rahalist tunnustust teatriveteranidega, Arvo Pärt muusikakoolidega. Võib-olla läks nende käitumine südamesse eriti sellepärast, et see oli nädala teiste uudiste taustal nii erandlik, õigemini küll nii inimlik. Kas siis inimlik käitumine ongi muutunud erandlikuks? Ma ei taha siinkohal hakata halisema pensionäridele seadusega lubatud suurema pensionitõusu lootuse luhtumise pärast. Kuigi pani imestama see, et solidaarsusest rääkides tegutsesid eelarve vähemaks võtjad siiski teisiti: teisest pensionisambast ei kärbitud ühtegi protsenti, ometi võetakse mõlemale sambale kulutatavad riigirahad laekuvast sotsiaalmaksust. Tegelikult ei tohiks pahaks panna, miks keegi rohkem sai, vaid seista nende eest, kes vähemaga peavad läbi ajama. Siit ja sealt on olnud kuulda, et vanad inimesed oleksid isegi piskuma rahaga nõus, kui vaid teaksid, et see nendest üle jääv osa tõepoolest õige asja peale kulutatakse. Usaldus teise inimese vastu, kui ta sind alt veab, on kerge kaduma. Nii ka riigimeeste vastu. Ei aita ka see, kui otseselt koalitsiooni, seega eelarvekärpijate hulka mitte kuuluv poliitik väidab, et tema oleks teadnud ja teab ka praegu, kuidas elu oleks saanud ja saab paremini arendada, oleksid vaid juhtimisohjad tema käes! Seega ainult võimul olles laseks ta oma vaimul tõeliselt lehvida! Usaldusväärseks teeb poliitiku see, kui ta ei pea silmas ainult enda ja oma erakonna (võimu)huvisid, vaid mõtleb eelkõige kõigile kodanikele ning tegutseb nende nimel. Aga kas praegu on mõtet muretseda poliitikute usaldus- väärsuse pärast, veelgi naeruväärsem — püüda neid õpetada? Küll nemad omadega ise hakkama saavad, ja küllap nad enne järjekordseid valimisi veel sada teravmeelset nõksu (senistele lisaks!) võimul püsimiseks või võimule saamiseks välja nuputavad. Kahju küll, kuid midagi pole parata, taas tulevad meelde vahepeal soiku jäänud jutud Teisest Eestist, meist. Toompeal astub Stenbocki Majja just autost väljunud kasukmantlis ja tikk-kontsadel kauni meigiga daam ja mööda täistuisanud külateed veab kelku kauplusautost arve peale ostetud toidukraamiga väikeste laste ema. Esimene on ametlik otsustaja, aga seda enam peab nüüd see teine olema tegelikult esimese otsuste eest vastutaja: elu tahab elamist. Kaks Eestit, kaks elu. Kui me ometi oskaksime üksteisega kokku hoida ning nõnda paremini toime tulla! Ma mõtlen, et peaasi on mitte alla anda, muremõtetest haigeks jääda. Püüame leida midagi, mis meid toetaks. Allakirjutanu, kes nüüd teistele nõu püüab anda, helistas mõtete vahetamist soovides oma vanale sõbrannale, kes oli töökohast ajutiselt ilma, puhkusele jäetud. Sõbranna rõõmustas: näe kui hea, et mind puhkusele saadeti, murdsin just jalaluu ja nüüd on aega seda kinni kasvatada. Ja küsis, millist laulu ma Eesti eurolauluks pakuksin. Siis tuli kõne sugulaselt. “Soovi õnne,” ütles tema rõõmus hääl, “sain just teada kolmanda lapselapse ilmaletulekust. Ema ja lapsega on kõik korras, varsti saavad koju! Elame veel: annab Jumal lapse, annab ka leiva.” Selle kõne peale hakkas päikegi õues rohkem särama. Uksekell. Ukse taga on naabrinaine, kel peagi kaheksakümmend eluaastat täis saab. “Ootan lapselapselapsi külla ja tegin suure laari pannkooke. Tõin sulle ka maitsta, sa ikka ütled, et mina teen paremaid kui sina, proovi siis!” Niisugune tore päev oli. Hoolimata vaid väikesest pensionitõusust, mille mitmesugused lakke kerkinud kodumaksed on nagunii juba ette ära söönud. Hea, kui sind toetavad elus mitmesugused lihtsad asjad, nagu hea tuttava huumorimeel, vanaema rõõm lapselaste üle või naabri sõbralik sõna. Kas ma ikka oskasin neile midagi samasugust vastu kinkida? Just selles seoses meenusid Aarne Üksküla ja Arvo Pärt, kel on pikki aastaid jätkunud annet ja vaimu, mida teistega jagada, ja kes nüüd käitusid nii ka elutööpreemiat saades. Kuid vaid siis, kui poliitikutel oleks nende meeste ausust ja sära, suudaksid nad neist eeskuju võtta. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||