|
||||
Nr 6 (898) Neljapäev, 5. veebruar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Läinud laupäeval toimunud Keila Pensionäride Ühenduse aastakoosolekule sain kutse juba jaanuari algupoolel. Et mina kui sealtkandi elanik ja pensionäride ning puuetega inimeste vabariikliku ajalehe väljaandja olen seal oodatud. See huvi minu seisukohtade vastu on ju ka loomulik, sest Videviku toimetus oli teinud ettepaneku nii oma lugejatele kui ka kogu Eesti üldsusele võtta tõsiselt kaalumisele võimalus korraldada Toompeal massimeeleavaldus, juhtimaks tähelepanu vajadusele kiiresti lahendada valitsevkoalitsiooni tegevusvõimetuse tõttu puhkenud majandus-, finants- ja võimukriis. Koosolekueelsel nädalal ütles mulle telefonitsi Keila PÜ aseesimees Villi Kask, et sellele üritusele soovivat kangesti ilmuda ka Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland. Kõnealune koosolek oli Keila kultuurikeskuse eakatest tulvil saalis juba mõnda aega kestnud, kui reformierakondlane K. Ojuland kohale ilmus ja tühjana hoitud esireatoolile maabus. Pühvliaastale sobivates moevärvides daamil oli käes kogukas anum mingi vedelikuga, mida ta Pensionäride Ühenduse aseesimehe aruandekõne saatel metoodiliselt mekkima asus. Kui neste anumas lõppema hakkas, saatsid Riigikogu aseesimehe joogisõõmude kulgemist plastist anumakaane plõnksatused, mis üle saali kõigile kõrvu kostsid. Kui aruandja oma ettekande lõpetas ja revisjonikomisjoni esinaine kaasettekandegagi kenasti maha sai, antigi sõna külalistele. Esimesena K. Ojulandile. Ta alustas mannetu katsega nalja teha: “Tervist, seltsimehed! Pöördusin teie poole niimoodi, sest te olete kõik ju endisel ajal elanud ja töötanud.” Viimaks lisas poliitik: “Tere, daamid ja härrad!” (kui siin seesuguseid leidub!?). Oma sissejuhatuses õigustas ennast äsja värskendava joogipoolisega piisava põhjalikkusega turgutanud Kristiina tükk aega Eesti väekontingendi osalemist Iraagi okupeerimisel. Et see olevat ülim ilming demokraatia kindlustamisest ning progressi eest võitlemisest, mis taganud Eesti pääsu NATO-sse. Aga järgnenud küsimustele vastamise voorus tõi K. Ojuland kuuldavale midagi maailmaavastuslikku või esmaesituslikku — seesugust, milleni ei küüniks isegi kolm tarka hommikumaalt. Nimelt olevat Eestis keskmine pension ulatumas parasjagu juba ühe kolmandikuni keskmisest palgast ning seesugune keskmise pensioni ja palga suhe olevat omane ka… kõigile rikastele Euroopa Liidu riikidele. No tere, talv — kõik informeeritud inimesed teavad meil ju aastaid, et Euroopas on keskmine pension keskmisest palgast hoopis 70–80 protsenti. Keila pensionärid hakkasid nihelema, kostsid vastulaused: “See ei ole nii!” ja “Aga reedeõhtuses “Vabariigi kodanike” saates öeldi, et Lääne-Euroopa pension on umbes kolmveerand palgast…” Kristiinakene püüdis vastu vaielda: “Jah, mingi metoodika järgi võib see ju nõnda paistagi, aga tegelikult…” Tegelikult olevat ikka ükspäinis sedasi, nagu teadvat tema, targem kui hommikumaa targad kokku… Nähes, et saalitäis Keila eakaid teda enam eriti tõsiselt ei võta, lõpetas Ojuland oma hämava targutamise ja loobus edututest tõestamiskatsetest, justkui olekski rikka Euroopa keskmine pension ainult kolmandik palgast. Lahkudes avaldas ta veel rahulolu selle üle, et tal ikka jätkus oma ülitihedast päevakavast nii palju aega, et Keila rahva tungiv esinemiskutse vastu võtta. (Tegelikult aga polnud teda keegi kutsunud, teda läkitas sealsetele pensionäridele udujuttu heietama hoopistükkis reformierakondlik Keila linnavalitsus.) Mis sellel koosolekul üldse kõne all oli ja mis tema esinemisest ülepea arvati — see ei huvitanud Ojulandikest üleüldse. Siis sain sõna mina kui juba ligi 20 aastat ilmuva nädalalehe Videvik toimetaja ning lükkasin arvukatele tõsiasjadele tuginedes Ojulandi tendentsliku väitesüsteemi kerge vaevaga ümber. Ning minu jutu peale saalil vastuväiteid ei tekkinud. Mida Ojulandi etteastest arvata? Eks ikka seda, et ta on juba alustanud oma propagandakampaaniat euroliidu parlamenti pääsemiseks. Tema sinnakippumine näib tõestavat seaduspärasust, et Brüsselisse valitavatki ikka eeskätt teisejärgulisi poliitikuid. Sest mis esmajärguline poliitik saaks see ollagi, kes ei oska avalikkuse ees käituda (luristab saali esireas oma joogiga, kusjuures keegi teine ei söö-joo, vaid kuulab tähelepanuga kõnet), ei oska usutavalt valetadagi oma propagandat tehes, vaid vassib ilmselgeid tõsiasju. Tema valetamise tagamõte oli ju see, et näete, mina ütlen teie pinssi Euroopa omadega võrreldes, et te saate rikka Euroopaga ju ühepalju pinssi, mistõttu teil pole igakuist raha enam juurde tarviski… Seesugune Ojuland käib ringi mööda Eestimaa saalisid ja muudkui solvab ja valetab, peaasi, et Brüsselisse valitaks. Kui valikski teise sinna, saaks siin õhu puhtamaks, aga missuguse mulje jätavad temasugused tegelinskid kogu haritud Euroopale meie pisikesest Eestist? Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||