|
||||
Nr 5 (897) Neljapäev, 29. jaanuar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Aasta esimene kuu on tavaliselt talveunine. Taliharjapäevani kestavad jõulu- ja nääripeod, talve- ja suusapuhkused, elu on nagu paksu lume all. Tänavu on kõik teisiti, jaanuar on olnud mustemast mustem. Majanduskriis, mis veel paari kuu eest olnuvat kaugel teises maailmas, jõudis täiesti ootamatult ka meie maile. Nüüd nendivad tuntud majandus- ja rahandusinimesed, et kõik, mis juba on toimunud (nõudluse ja tootmise vähenemine, tööpuuduse kasv), oli ammu ette teada, ammuilma tulnuks teha kriisiplaane, musti ja veel mustemaid stsenaariume. Valitsuse juht aga kinnitas veel kolme nädala eest, et kriisi tunnuseid meil ei olevatki, niisiis ei mingeid eriplaane. Elu kappas aga edasi. Täiesti ootamatult kriis tuli, sama ootamatult on ju selgunud, et kuigi tiigrihüpe oli omal ajal vägev, kuigi “patsiga poistelt” loodeti peaaegu maailmarevolutsiooni, ei ole e-Eesti ei haavamatu ega kõikvõimas. Programmid võivad alt vedada, mitte toimida, arvutisüsteemid kinni joosta, serverid maas olla… Kõike võib juhtuda. Kui need itimured ja -mängud jääksid ametiasutuse sisemureks, oleks kõik kena. Paraku teavad nii puudega inimesed kui ka pensionärid nüüd väga hästi, mida tähendab see, kui arvutisüsteeme toimima ei saada, ja sedagi, kui riigi eelarves on raha tunduvalt vähem, kui olema peaks, et kõik augud täita. Pensionide kojukandeks kulus riigil 40 miljonit. Ei ole see eelarve kogumahtu arvestades hiigelsumma, kuid just siin nägi sotsiaalminister kokkuhoiuvõimalust. On selge, et süsteemi muutmine on mäng, mis ei väärinud küünlaid. Paarikümne miljoni säästmise nimel on kulutatud raha küllap teist sama palju, inimeste närvidest rääkimata. Ent öeldakse, et ei ole halba heata. Too säästusaaga andis midagi kasulikku — õppetunni nimelt. Selgeks sai, et sotsiaalministeerium ei ole juba ammu tegusalt toiminud, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb, noored ametnikud ei oska tegelikku elu ette kujutada, seeläbi otsuste tulemusi prognoosida. Kirju hakati pensionäridele saatma varakult, ei jõudnud need kõik aga pärale, paar tuhat adressaati on praeguseks leidmata. Ja saadetud on pöördumisi ka neile, kes ammu mulla all… Ei ole tänavu esimene kord, kui sotsiaalsummasid kärpida tahetakse. Ministeeriumi omaaegsed töötajad meenutavad, kuidas võideldi selle eest, et need kärped inimesi ei puudutaks. Halduskulusid saab vähema valuga vähendada kui seda (väikest) raha, mis on inimesele määratud ning peab temal hinge sees hoidma. Võimumängudele mõeldes — kantsler pandi vastutama selle eest, mis tegelikult oli asekantsleri vastutusalas. Tööga toimetulematuse pärast lahkunu valuraha oli aga nõnda suur, et mees võis vitsad vastu võtta küll. Ministriss on rääkinud palju uue süsteemi kiituseks — raugad õppivat panka hindama! Ja pisarsilmil on ta nentinud, et raske on… tema vanematel ja pojakesel. Aga ministri ema on käskinud töö kindlasti valmis teha. Opositsiooni algatatud umbusaldus küll läbi ei läinud, kuid Maret Maripuu “töö on valmis” 23. veebruariks. Siis siirdub ta ilusast ministrikabinetist taas Toompea lossi saalidesse. Omal soovil, muuseas, mitte seepärast, et amet üle jõu käis. Koht Riigikogus ootab. Vanarahvas teadis, et kui jumal on ameti andnud, antakse mõistus tasuta kaasa. Paraku, alati ei anta. Veelgi enam — on ameteid, mille pidamisel mõistusest üksi on vähevõitu. Sotsiaaltöö on üks selliseid, mis lisaks teadmistele nõuab veel midagi, nimetagem seda südamesoojuseks, empaatiavõimeks, tahteks ja oskuseks inimesi mõista, kuulata ja toetada või kuidas tahes. Igaühele seda antud ei ole. Kutsesobivust ju testitakse. Ehk pidanuks testima sedagi, kas koolis kohustusliku kirjanduse kenasti läbi lugenud tüdruk ka muude omaduste poolest ministriks sobis. Õppetunni on viimased kuud andnud ka eakaile. Lootkem vaid, et õppust osatakse võtta. Tädi Maali sai kirja kätte küll. Prillid olid parasjagu kadunud ja hiljem kadus ära ka ministeeriumi kiri. Nõnda see lugemata ja vastamata jäi. Leeni luges, aga ei saanud õieti aru, mida temast, vanainimesest, nüüd tahetakse. Päevakeskused ja muud eakate kooskäimise kohad oleks võidud selgitustöös osalisteks teha. Muide, just nüüd olnuks aeg vastastikust hoolivust ja head tahet näidata, aidata seda, kel abi vaja. Pensionäre ees ootava kohta hakkas Videvik infot jagama juba sügisel. Korduvalt ilmus artikleid, mis õpetasid, kuhu minna, mida teha. Eesti rahvas on kirjaoskaja juba paarsada aastat. Ei taha küll eakaid noomida, aga siiski, siiski… Selle asemel, et tundide viisi pensioniametis küsimise järge oodata, olnuks mugavam kodus lehte lugeda ja endale asjad selgeks teha. Muidugi mõista ei vähenda see kübetki ministeeriumi pattu — teavitada tuleb nõnda, et sellest tulu on. Arvata võib, et sotsiaalministeeriumil on ka tulevikus vaja oma klientidega suhelda. Möödunust võiksid noored ametnikud teha vähemalt ühe järelduse: kuigi vanadus ei ole haigus, kaasneb aastatega palju sellist, mida lihtsalt tuleb arvestada, et edukalt oma tööde-tegemistega hakkama saada. Jumal (partei) võib ametit pakkuda küll, aga tark küsib endalt, kas just mina olen tollele kohale parim, kas ma üldse hakkama saan. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||