|
||||
Nr 5 (897) Neljapäev, 29. jaanuar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Rahva üldine meelepaha, sealhulgas mõistagi pensionäride järjekordse meeleavalduse päevakorrale tõstmine ajas valitsuskoalitsiooni möödunud nädalal päris leili ning päädis suutmatuks osutunud sotsiaalministri tagasiastumisavaldusega. Otsustasime toimetuses, et meeleavaldushoiatuse peatamisega ei või siiski veel kiirustada, sest sotsiaalministeeriumist (mis ju peaks meie ellu ikka turvalisust sisendama) tuleb aina uusi sõnumeid tolle hiidametkonna üha süvenevast umbevajumisest ning inimeste mõnitamise jätkamisest. Kui seni soovitati eakatel-invaliididel oma põhiõiguste kaitseks — pensioni kättesaamine seda ju on — aina vaideid esitada või kogunisti kohtusse pöörduda, siis sel nädalal sai teatavaks, et “tänu” ministeeriumi eluvõõrastele, nõmedatele eeskirjadele või seadusemuudatustele langevat lähiajal kollapsisse kogu meie apteekide võrk… Kuid absurditeatrit tehakse nüüd aina usinamalt Riigikoguski. Meeleavaldusähvarduse päevakorrale jätmist väärib näiteks see pseudotegevus (pigem tsirkus), mida Riigikogu liikmed eesotsas E. Ergmaga meile kõigile on esmaspäevast alates etendama hakanud. Kõssamata sõnagi sellest, et Riigikohus vaevalt lubab oma oodatava otsusega nendel oma nelja-viiekordseid (E. Ergmal koguni kuuekordseid) keskmise palga suurusi kuusissetulekuid pisutki kärpida, hakkas Riigikogu näitama oma “vaibumatut” soovi vähendada kurikuulsaid kuluhüvitisi. Seeasemel, et nendest üldse loobuda, pakkus V. Savisaar nonde, nn majoneesi ja restoranikülastuste hüvitiste vähendamise protsendiks 30, Rahvaliit ja E. Ergma heldelt koguni 50… Aga teame ju, et 20-st või 25-st tuhandest pool jätaks nendele laristamiseks kätte ikkagi veel tervenisti 10–15 tuhat krooni. Niisiis on tegu põhiprobleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimisega, mille abil tahetakse valijaid uskuma panna, et riigikogulased olevat justkui tõsimeeli hakanud majanduskriisi all kannatava rahvaga ühes rütmis kasinasti hingama… Samal ajal pole rahandusminister Ivari Padar suutnud luua mitte mingit mõistlikku, säästuajale vajalikku korda riigiasutuste ametnike palkade korrastamisel — laristamine seal aina kestab. Peaministrilgi pole endiselt aimu, kuidas riigi majandust kriisist üle aidata. Kui keegi midagi pakubki, siis kostab peaministri suust nende ettepanekute kohta vaid lauskriitikat. Et “ise oled loll…”. Aga peaministri parteisse kuuluv Pensionäride Ühenduste Liidu juht V. Mikkal vähemasti näikse olevat paariaastasest tegevusetuseunest ärganud, püüdes muuhulgas tõestada, et pensionärid ei kavatsevat või ei tohtivat Videviku toimetuse soovitatud meeleavaldusest osa võtta. Sest nii nagu Ansip teeb enda arvates peaministrina kõike õigesti (või enamgi veel), nii ei salli ka Mikkal teisi arvamusi enda oma kõrval. Milleni see enda oletatavas tegevusõigsuses ja värske õhu puudumises vegeteerimine on viinud sotsiaalministeeriumis sotsiaalala asekantsleri Riho Rahuoja haldusala osakondade teovõime, oleme paraku ju pidanud nägema. Aga ega V. Mikkalgi vist enam ammu arva, et tema organisatsiooni kuuluvad mõni tuhat temale kuuletuma jäänud pensionäri ongi kogu Eesti pensionärkond. Kriisi lastud Eesti vajab tõepoolest muutusi, eeskätt nii Toompeal kui ka Gonsiori tänavas. Ning kui muutuste tegemise eest ei suuda või ei soovi võidelda opositsioon, peab opositsiooni need ülesanded enda kanda võtma sõltumatu ajakirjandus. Videviku toimetuse soovitus võtta taas päevakorrale üldise meeleavalduse korraldamine Toompeal kujutab endast üht võimalikku sammu võimukriisi ületamise poole liikumise vaevalisel teel. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||