|
||||
Nr 4 (896) Neljapäev, 22. jaanuar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Noored, kes ei tunneta oma ühtsust esivanematega ega tunne ajalugu, võivad eesti asja kraavi ajada, on hoiatanud filosoofiaprofessor Eduard Tinn. Ta väidab, et noor eestlane meie võidupüha, 23. juunit miskipärast reeglina ei tea. Ja kes on Pitka, Hackenschmidt, Aberg, Benno Hansen, Evald Aav, Jaan Koort, Eduard Tubin, Heino Lipp, Toomas Rein, Oskar Loorits, Helmi Puur, Kaarel Ird, Ülo Sooster jne? Tinn väidab oma lektorikogemusest lähtudes, et 95 protsendile Eesti 18–25-aastastest noortest ei ütle need nimed kahjuks mitte midagi, sest aateline kasvatus on Eesti Vabariigis peaaegu olematu. Mälukaotusest, tegelikult küll mälu vägivaldsest kustutamisest räägib hiljuti Eesti Televisiooniski näidatud Andrzej Wajda ülimalt ängistav film “Katõn”, mis on üles ehitatud nii, et ükski inimene ei saa ükskõikseks jääda. Filmi lõpp oma tapakonveieriga on muidugi eriti karm, abitute vangide külmavereline hävitamine tõi allakirjutanule silme ette tõenäolise paralleelpildi sellest, kuidas minu vanaonu Nigul Kaliste Siberis maha lasti ja massihauda aeti, nii et tema matmiskoht on teadmata. Nõukogude okupatsioonide kümnete tuhandete ohvrite saatus on endiselt varjul, dokumendid salastatud ja kuskil peidus. Need, kes püüdsid mälu aktiivsena hoida, kuritegudest kirjutada — mõelgem näiteks Aleksandr Solženitsõnile, tema “Gulagi arhipelaagile” ja teistele teostele —, olid võimude ränga surve ja jälitamise all. Andrzej Wajda sõdis aastakümneid oma isiklikku sõda süsteemi vastu, aga kui ajad uuenesid, andis kogupaugu, luues filmi Katõnist, mis ka Eesti koo- lide ajalootundides oleks hea õppematerjal inimesevaenulike režiimide küünilisusest ja inimeste valikutest sellistes süsteemides. “Kui ma pean valima, kas jääda mõrvatutega või olla mõrvaritega, siis valin mõrvatud,” ütles üks Wajda filmi kangelastest, sirgeselgne neiu, kes polnud nõus okupatsioonivõimude kehtestatud käitumisnormidega. Dilemmade ees seisis ju tegelikult mitu põlvkonda siin Eestiski. See film on kaudselt meist endist ja ilmselt on meie üks kohustusi noorte ees, et me ei laseks kustuda ega kustutada mälestusi okupatsiooniperioodidest. Sellise filmi näitamine koolides oleks lausa vajalik, sest õige mitu noort on minugi käest küsinud, kuidas on võimalik, et venelaste korraldatud Poola ohvitseride ja intelligentsi massimõrvad aeti sakslaste kaela, Tallinna 1944. a 9. märtsi pommitamine samuti jne. Mõni on nende valedega seoses öelnud, et “pronksmehe kaitsjatele” peaks korraldama “Katõni” kohustusliku seansi koos okupatsioonimuuseumi külastusega Tallinnas. Kui nüüd küsida, kas Andrzej Wajda filmiga samalaadne suurteos (näiteks “Gulagi arhipelaag”) võiks sündida ka Venemaal, siis võib arvata, et seda ei lubaks praegu Venemaal valitsev šovinistlik mõttelaad. Oli ju Katõnis korraldatud veresaun N. Liidu lagunemiseni tabuteema ja ega keegi vanu haavu praegugi soovi lahti rebida. Millal peaks sündima õigus õigele ajaloole, kui mitte nüüd? Võitjad on reeglina võtnud endale õiguse ajalugu võltsida ja nii kuulutaski Nõukogude komisjon Katõnis toimepandu sakslaste kätetööks. Väidetavalt ei leidu isegi praegu Venemaal firmat, kes Wajda “Katõni” levitada sooviks. Eks ta ole, tõde on valus näha ja tunnistada. Olen mõned aastad arhiivides materjale sirvinud, leidnud, et näiteks 1940. aastate esimesed arreteerimised ja küüditamised Eestist olid juba varakult Moskvas ette ära otsustatud. Kokku saadeti Eestist Siberisse esimese suure lainena rohkem kui 10 000 inimest. Üks nendest oligi minu vanaonu Nigul Kaliste. Arhiivis olen näinud dokumente sellest, kuidas ta arreteeriti, kuidas teda vanglast vanglasse veeti ja lõpuks kuskil Siberis maha lasti. Sama saatus oli kavandatud Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunud isikutele, juhtivail kohtadel töötanud ametnikele jt. Enamik neist suri vangilaagris või hukati, kuid Venemaa kui NL-i õigusjärglane pole meie rahva ees vabandanud oma eelkäija kuritegude pärast, vaid jätkab tolle ajalooperioodi ülistamist. President Lennart Meri 1998. aastal asutatud inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvaheline komisjon eesotsas Max Jakobsoniga on saanud valmis uurimistöö, mis käsitleb Nõukogude okupatsiooni aastail 1940–1941, Saksa okupatsiooni 1941–1944 ja teist Nõukogude okupatsioon alates 1944. aastast. Komisjoni järeldustega on võimalik tutvuda võrgulehel http://www.historycommission.ee. Kahe esimese etapi põhjalikumad uurimistulemused on ilmunud mahukas köites “Estonia 1940–1945”, teise Nõukogude okupatsiooni kohta ilmub raamat lähikuudel. Mälul ei tohi lasta kustuda, ärgem laskem seda ka infomüral kustutada. Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||