|
||||
Nr 3 (895) Neljapäev, 15. jaanuar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Mida päev edasi, seda koomale su ümber tõmbub töötuse ring. Juba aasta lõpus teatas üks või teine tuttav, et ettevõte, kus ta töötas, on kas pankrotti läinud või et ta on töölt mõneks kuuks sundpuhkusele saadetud. Hiljaaegu kuulsin mõne aasta pärast pensioniikka jõudvast tuttavast, kes oli eluaja ühes ettevõttes töötanud, nüüd aga koondatud. Mees sai üleelatust infarkti, oli haiglas, nüüd tööotsimisvõimetuna kodus. Nii et ring tõmbub koomale ja sellepärast on paljudel südames salahirm ka ise töötuks jäämise ees. Loomulikult võib küsida, miks peaks pensionär töötuse lausleviku pärast pabistama, temal ju oma kindel raha, nii suur või väike, kui see ka on, iga kuu kindlal kuupäeval saada. Aga inimene, olgu ta kui vana tahes, on vägagi tihedalt seotud teistega. Kindlasti oma laste ja lastelastega, elatakse siis kas üheskoos või eraldi, käiakse läbi rohkem või vähem, vajatakse nende abi või vastupidi, aidatakse noortel hakkama saada. Selles viimases pole midagi iseäralikku, sest veel on perekondi, kus üksteise käe- käigu vastu huvi tuntakse ja püütakse tuge pakkuda. Nii kuulsin hiljaaegu oma ammuselt tuttavalt, kes alati on silma paistnud naljasoone ja rõõmsa meele poolest, et nüüd, mil poeg jäi töötuks, pole uut kohta leidnud ning on seetõttu mustas masenduses, püüavad nad tema vanaduspensionist ära elada. “Nii kaua, kuni mina elan, peame vastu, aga mis pojast ja tema perest edasi saab?” muretseb ta, olles tuleviku suhtes teadmatuses. Riik on viimastel aastatel julgustanud noori naisi lapsi sünnitama, makstes vanemahüvitist, pere teiste laste kohta lapsehooldustasu. Kas just sellepärast, aga sündimus on kenasti kasvanud. Mis saab edasi? Nagu rahvastikuministri büroo uuringust on selgunud, kulub värsketel lapsevanematel lapse 20-aastaseks kasvatamiseks üle miljoni krooni. Selle järelduseni jõuti, võttes aluseks 2007. aastal tehtud keskmised kulutused ühele lapsele, arvestades ühtlasi aastas kolm protsenti kasvavat inflatsiooni. Samas väideti, et muidugi ei saa kõik pered lapsele kulutada üle miljoni — see summa oli saadud keskmise sissetuleku alusel. Kui erinev on “keskmine” aga perede sissetulekuid ükshaaval vaadeldes, saab selgeks kas või siis, kui võrrelda vanemahüvitise määra suurust 4350 krooni kuus maksimaalse suurusega kolm 2007. aasta palka 30 729 krooni kuus. Samasugust vanemahüvitist makstakse ka alanud aastal. Eriti olulised on vanemapalk ja lastetoetused neile peredele, kus kasvab vähemalt kaks last ja vaid üks vanem töötab. Tuleb meelde peaministri märkus, et tema laps ei vaja lapsetoetust, miks ei võiks maksta seda vaid neile, kelle pere seda vajab. Tõepoolest, miks? Kes siis keelab riigiametnikel perede tegeliku sissetuleku üle arvepidamist ning Riigikogul seadustada tõepoolest abi vajavate perede suurem toetamine? Kelle poole konkreetselt peaminister pöördus? Uuest aastast on hoopis nii, et vanemahüvitist saavale vanemale lõpetatakse lapsehooldustasu maksmine. Vanemahüvitisega samaaegselt ei makstud lapsehooldustasu sama lapse kohta ka seni, kuid seda maksti pere teiste laste kohta. Nüüd ei maksta vanemahüvitist saavale vanemale lapsehooldustasu ühegi lapse kohta! Küll makstakse vanemahüvitisega samaaegselt lapsetoetust ja teisi peretoetusi, millele lapsel on õigus. Siinjuures on paras teada, et lapsetoetuse määr on 150 krooni, lapsehooldustasu määr aga 1200 krooni kuus. Otsustagem ise, kui palju raskem on sellest aastast mitme lapsega perel, kuhu on juurde sündinud veel üks kodanik. Veel uudist: kui lapse kohta makstakse vanemahüvitist, siis tööl käiva last rinnaga toitva ema lapsetoitmisvaheaegu riigikassast ei hüvitata. Juba aasta lõpus kritiseeriti tasulise isapuhkuse kaotamise otsust. Küll on isal õigus saada kahe kuu jooksul enne arsti määratud eeldatavat sünnituse päeva ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi kokku kümme tööpäeva tasustamata isapuhkust. Ning veel üks kärbe: kui seni maksti algkoolis, põhikoolis, põhikooli baasil kutseõppeasutuses, põhihariduseta kutseõppeasutuses või gümnaasiumis õppivale lapsele üks kord aastas 450 krooni koolitoetust, siis nüüd on ka see lõpetatud, lõpetatud kõigile lastele, hoolimata pere sissetulekust. Ma ei usu, et ükski pere loonud ning lapsi soovinud noorpaar oleks uue eluga hakkama saamise ideaallahenduseks pidanud riigi poolt makstavate toetuste olemasolu. Nad ei arvestanud ka sellega, et pangalaenu abil soetatud oma kodu eest igakuiste maksete tasumisel tööpuuduse tõttu hätta jäävad. Aga selleni on olukord riigis ometi viinud. Vanemate ja vanavanemate mure väga paljude noorte lapsi kasvatavate perede kriitilise majandusliku olukorra pärast on igati mõistetav. Samuti nagu me ei suuda mõista seda, miks käesoleval aastal on sotsiaalkindlustuses just noorte perede arvelt nii palju kokku hoitud. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||