|
||||
Nr 2 (894) Neljapäev, 8. jaanuar 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Maksim Gorki maailmakuulsa näidendi “Põhjas” üks lausa filosoofilise üldistusjõuga tegelaskujusid esindab mõttesuunda, mille tunnussõnu on nn lohutav valetamine. Et kõik see värk (ühiskonna põhjakihti sattunuid tabanud ummikolukord) polevat teps mitte põrmugi lootusetu — küllap kõik laabub, kõiki ahistavad nälg-külm leevenevad ning tulevikuväljavaated pole kui mitte just lausa roosilised, siis üsna talutavad ju ometigi jne… Draama “Põhjas” kõnealuse tegelase Luka lohutav loba kui elufilosoofia kerkis kirjandusloo vallast mulle meelde siis, kui peaminister Andrus Ansipi aastalõpuintervjuusid jälgisin. A. Ansip üritas intervjueerijale A. Kuusele ja seeläbi kõigile televaatajatele ummissõnu tõestada, et pole sel elul Eestis endiselt häda midagi. Nõnda olnud maikuus tööpuudus vaid pisut suurem, võrreldes 2006. aasta lõpuga, pangad kedagi võlgnevuste pärast kodust välja tõstma ei hakkavat… Kui A. Kuusk üritas peaministrile märku anda, et praegu pole ju enam maikuu, et detsembri tööpuuduse näitarvud ju hoopis hullemad, siis see sõnum peaministri roosakasse sõnadevoolusesse mingit kainestavat muutust paraku ei toonud. Suisa lakeeriv ja paistab, et vastutustundetu luiskamine oli ka peaministri sõnadevoolus hinnatõusudega seoses. Et mitte mingeid hinnatõuse alanud aastal meil enam oodata polevatki ja et eurole üleminek olevat seetõttu paari aasta pärast lausa käega katsuda. Aga tegelikult? Kas vähemasti kahel korral tänavu Eesti Energial kavas olev elektrihinna kallinemine siis polegi hinnatõus? Ja Tallinna Vee taaskordne veehinna tõstmine — kas see jääb üksnes justkui teispoolseks virtuaalsuseks või puudutab seegi meid tegelikult? Ma olen kaugel sellest arvamusest, et peaminister peaks alatasa halisema à la kui viletsasti me elame ja kui kehvaks võib meil kõik veel homme minna, aga mingi tõsisem vastutustunne peaks peaministril avalikkuse ees kõneldes siiski säilima. Kui tema ümarad fraasid sisaldavad rohkem paduoptimistlikkust väljendavat tühja luiskamist kui tõde, siis seab seesugune peaminister ennast kainelt, realistlikult mõtlevate inimeste silmis sootuks pentsikusse valgusesse. Ning kui veel meenutada nukrat tõika, et ei A. Ansipil ega kogu tema Reformierakonnal, nii nagu ka kogu valitsuskoalitsioonilgi pole majandussurutise aina kiireneva ja järjest ohtlikuma süvenemise olukorras olnud mitte ühtegi arvestatavat riigimehelikku algatust või kava kitsikseisu leevendamiseks või sellest väljatulekuks, siis jääb senini vaid edumantrat jutlustama harjunud valitsusest tõesti väga hale ja mannetu mulje. Peaministri kui otsustusvõimetu poliitiku mainet süvendab omajagu seegi, et ta ei taipa asendada täiesti armetuks osutunud sotsiaalministrit mõne võimekama isikuga. Nukker pilt Eesti Vabariiki juhtiva valitsuskoalitsiooni poliitilisest suutmatusest (et mitte öelda mannetusest) muutub veelgi troostitumaks, kui heita põguski pilk sellele, mida on seesuguses majandusolukorras osanud teha teiste riikide valitsused. Ameerika Ühendriikides, Saksamaal ning mujal, kas või Lätiski on valitsused igatahes suutnud teha sootuks enam kui vaid sisuliselt igasuguse katteta retoorika kuuldavale toomine. Nendes riikides on majanduse elavdamiseks astutud mõjusaid, tarku samme. Ning veel — kui meil kukutasid valitsuskoalitsioonikaaslased IRL-i kuuluva regionaalministri Siim-Valmar Kiisleri avantüristliku haldusreformikatse mullu sügisel hiilgavalt läbi, siis Lätis on nüüd poolesaja nigelavõitu omavalitsusüksuse asemel 109 märksa haldussuutlikumat, elujõulisemat valda või linna. Mida peaksime arvama oma teovõimetust valitsuskoalitsioonist, kelle ainus mullune “saavutus” oli 2009. aasta ebareaalse riigieelarve läbisurumine Riigikogus? Tuleb nõustuda nendega, kes arvavad, et poliitilisi reaalsusi eirava, justkui lõputut edufilosoofiat jutlustava valimispropaganda tiivul võimule saanud valitsuskoalitsioonilt on mõttetu loota, et ta oskaks tema jaoks justkui ootamatult puhkenud (tegelikult juba paar aastat varitsenud) majanduskriisi lahendada. Siia tuleb veel lisada, et mitu aastat väldanud ja valitsuskoalitsiooni hooletult muretuks muutnud majandusedumull oli ju sisuliselt n-ö iseeneslik (eeskätt pankade sissepumbatud laenurahast tekkinud), mitte senini võimul olnud valitsuste “targast majanduspoliitikast” tulenenud edu. Aga samas tuleb möönda sedagi, et kui meil ka pärast oletatavaid või võimalikke erakorralisi valimisi saaksid võimule alternatiivsed poliitilised jõud, siis ega nemadki oskaks-suudaks tekkinud majandusummikut kohe lahendada. Üks on aga kindel: enam riigimehelikku eetikat peaks Eestis küll olema. See vähendaks häbiväärseid pistisejuhtumeid ja “jokkimisi”, tervendaks ühiskondlikku õhustikku. Ning Riigikoguski etendatud farss kõrgete riigiametnike palkade külmutamise võimatuse tõestamiseks oleks olemata olnud või siis üldsuse ootustele vastava tulemuseni jõudnud. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||