|
||||
Nr 46 (892) Neljapäev, 18. detsember 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Taas on lumevalguse ootamise aeg. Tuleb, ei tule, tuleb… Ent olgu tolle lumega, kuidas on, jõulud tulevad, aastavahetus tuleb, päevad hakkavad kukesammu haaval pikemaks minema. Aga enne seda on veel aega vaadata, mõelda, milline õieti oli too aasta, mille peagi vanaks kuulutame ja ära saadame. Milline maailmale, Eestimaale, igaühele meist? Rotiaasta. Viljasalved saavad talveks tühjaks. Üleilmne surutis tuli kuidagi äkki ja ootamatult, tööpuudusest räägitakse isegi tol kõigi võimaluste maal Ameerikas. Ja kuigi Eesti kodanik võib nüüd viisavabalt suure lombi taha rännata, ei ole sealgi enam pudrumäed ja piimajõed ootamas. Telesaated küll veenavad, et “meie Euroopas” elame palju paremini, ilusamini, põnevamalt kui “meie Eestis”; äpu on, kes unistuste Iirimaale ei rända, oodaku seal töö milline tahes; veel äpum see, kes kunagi tagasi halli Eestimaa õhku hingama tuleb. Meenub vana salmikene: “Kodus koorukegi parem, kui on võõrsil mesileib.” Mis parata, kui päriselus kipub teisiti olema… Või on siiski? Kui valitsus rohkem teeks, kui seda riiki aina õhemaks ei viilitaks, kui… Neid kui’sid on palju ja miski oleneb ehk kõigist meistki. Aasta oli ju, pidi vähemalt ilus ja pidulik olema. Eesti Vabariigi 90. aasta, see pidanuks igaühele eriliselt meelde jääma. Paikkonniti peeti rahvapidusid, külade ja valdade päevi, mis kahtlemata ergastasid kohalikku elu. On avatud rahvamaju ja kultuurikeskusi, on valitud aasta tegusid ja aasta inimesi. Ja kindlasti sõltub kohalikust rahvast ennekõike, kas ja kuidas nad mööduva aasta meeldejäävaks teha on suutnud. Suvine “Märkamisaeg” tõi Lauluväljakule kümneid tuhandeid, nad andsid vanadele, ammu südamesse lauldud lauludele uue mündi ja kinnitasid, et on neid, kes “kodust koorukest” välismaa chipsidest ülemaks peavad. Ja neid ei olegi masendavalt vähe. Ja nad ei olegi äpud. Kinolinale jõudis “Detsembrikuumus”, film 1924. aasta 1. detsembrist, tollest sündmusest, mida päris selgeks ei ole uurinud ajaloolased ei nõukogude ajal, ei nüüdki. Teleekraanil on seriaal “Tuulepealne maa”, Eesti lugu Vabadussõjast meie riigi saatuseaastateni. Muidugi võib seda kergeks pidada, küllap ootasime suure eelreklaami tõttu palju enamat. Et üks lugu, mida neljapäeviti näidatakse, vajab igareedest ajalehes üleseletamist, et vaataja aru saaks, mis värk see oli, on ju naerukoht. Kindlasti taganuks kirjanduslikult tugev alusteos, et ilupiltide rea asemel oleksime näinud tõsist, mitmekihilist lugu meie maast ja rahvast. Muidugi võib ju ilkuda, et taas taheti paremat, ent läks nii nagu alati. Kõike võib. Aga hea, et see lugu nüüd selgi kombel olemas on, et ta aitab olnust pilti luua ja müüte purustada. 90 aastat on ühe riigi kohta üsna napilt. Mõnikümmend aastat tagasi tähistati Poola riigi 1000. aastapäeva. Sel puhul ehitati 1000 hoonet, kirikuid ja koolimaju. Eesti riigi nonagintat jääb märkima Vabaduse väljaku serva kerkiv mälestussammas, mida juba enne valmimist on rohkem kirutud kui kiidetud. Aga valmis ta saab. Vaevalt me möödunud sünnipäeva-aastalt midagi erilist ootasimegi, kuid on hea, kui see jääb meelde ilusaga. Kuigi suve ei olnud suve ajal ega talve talve ajal, võiks jääda ju midagi, mis püsib ja argiaegu valgustab. Iga aasta on oma nägu. Äsja saanuks saja-aastaseks Laulutaat. Gustav Ernesaksa sünniaastapäeva on tähistanud paljud kontserdid ja telesaated. On asju ja inimesi, mida-keda unustada ei tohi. Ei ole enam üht suurimaist, kes Eestit oma kodumaaks on pidanud. Igavikku läks Tema Pühadus patriarh Aleksius II. Hüvastijätusõnad on öeldud Urmas Otile, Kustas Kikerpuule, Dagmar Normetile, Hendrik Toomperele ja veel paljudele-paljudele, kes on meile kallid. Igaüks mõtleb kellelegi, kellele 2008. aasta on jäänud siinilmas viimaseks. Küünlaid süüdates mõtleme ja meenutame. Ja püüame olla sellised, et nemad meist rõõmu tunneksid. Kaua on räägitud majanduslangusest ja rasketest aegadest, sellest, et põhi ei ole veel käes. Küllap elu on õpetanud aga sedagi, et kurat ei olegi nii kole, kui teda maalitakse. Või on siiski? Kindel on see, et sõna võib rohkem haiget teha kui valus vits. Ja mida rohkem me halbadest asjadest räägime, seda suurema koorma endale kanda võtame. Elu ei ole eestlasi hellitanud mitte kunagi. Esivanemate tarkus “sea suud sekki mööda” on ehk vahepeal ununema kippunud, samuti seegi, et õletuli ja laenuleib ei püsi kaua. Sestap nüüd, aastalõpu päevadel, sel vaiksel omaette olemise ja mõtete heietamise ajal võiks ju sellestki mõelda. Ja uskuda, et ilusamad ajad ning säravamad päevad on ikkagi ees. Häid pühi! Head uut aastat! Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||