|
||||
Nr 45 (891) Neljapäev, 11. detsember 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Kuidas käisime Peterburis paarkümmend või rohkem aastat tagasi? Kas rongiga, mis väljus Tallinnast reedel kella viie paiku õhtul ja jõudis kohale veidi pärast kella 23, või siis sellega, mis startis enne keskööd ja jõudis kohale hommikul. Nii jäi kaks pikka päeva, et muuseume mööda kolada, teatris või kontsertidel käia, tuttavaid külastada jne. Nüüd need asjad nii lihtsalt ei käi, viisata üle piiri ei pääse. ID-kaardist, millega võid vabalt sõita ükskõik kuhu Euroopa Liidus, Venemaa piiri ületamiseks ei piisa. Muidugi jääb ühest nädalavahetusest Peterburiga tutvuse uuendamisel väheseks, aga kui giidiks on Viiu Fjodorova, siis kuuled lisaks vaatamisväärsustega tutvumisele üht-teist huvitavat ka eestlaste elust Peterburis. Nimelt on Suure-Jaani lähe- dalt pärit Viiu elanud Sankt Peterburgis viimased 40 aastat. Pärast Tallinnas keskkooli lõpetamist töötas ta Teguris, monteeris mänguasju ning sealt huvi tehnoloogia vastu tekkiski. Leningradis inseneriks õppimise järel suunati Viiu Kohtla-Järve autokummitehasesse. Spordiharrastuse kaudu sai ta tuttavaks tulevase abikaasaga, kes elas ja töötas Leningradis, ning abielludes kolis ta mehe juurde. Nüüdseks on pensioniiga käes, kuid palju aega kulub Peterburi Eesti Kultuuriseltsi juhtimisele. Selts registreeriti ametlikult 1992. aastal, siia alla kuuluvad segakoor Kaja, folkloorirühm Neevo, käsitööringid, kus muuhulgas valmistatakse rahvarõivaid. Igal aastal toimuvad eesti keele päevad. Seltsil on tihe koostöö meie haridus- ja teadusministeeriumiga, toimuvad eesti keele kursused ja töötab laste pühapäevakool. Regulaarselt tähistatakse Eesti iseseisvuspäeva, eesti keele päeva, emadepäeva, jaanipäeva ja jõule. Muusikaga sisustatakse Eesti Jaani kiriku jumalateenistusi ja astutakse seal üles kontsertidega. Muidugi pole “eesti elu” Peterburis praegu sama aktiivne kui sada aastat tagasi, kui eestlasi oli Peterburis mitte umbes viis tuhat, vaid 50 tuhat — terve linnajagu rahvast. Just Peterburis hakkas arenema meie kutseline kultuur. Esimestena tulevad meelde maalikunstnik Johan Köler, keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann, helilooja Rudolf Tobias, pastor ja folklorist Jakob Hurt. Nad olid Eesti patrioodid, neid austati. Kuidas praegu Peterburis eestlastesse suhtutakse? Eks ikka endiselt hästi, mitte mingeid negatiivseid hoiakuid polnud märgata. Tõsi, rahvaluuleteadlane Arvo Krikmann on kogunud etnilisi nalju, millega venelased oma identiteeti kehtestavad ja selleks ka eestlastest endale vaenlasekuju loovad, aga need on vaid heatahtlikud anekdoodid ja pilkenimed, mis levivad peamiselt internetis. Võiksime vist uhkust tunda, et kui varem naerdi Venemaal juutide, kaukaaslaste, ukrainlaste ja eriti tšuktšide üle, siis nüüd on eestlane tõusnud naerualusena lausa esirinda. Eestlase põhiline tunnusjoon olevat aeglus — selle ajaga, kui eestlane suudab kuldkalakesele välja mõelda esimese soovi, on kalake juba haisema läinud. Eestlase pilkenimi on “pidur”, Eesti viin on piduriõli ja Eesti piduriklotsid maailma töökindlaimad. Eestlasel algab pohmell alles kolmandal päeval pärast joomist. Eestlased on maailma rikkaim rahvas, sest nad ei jõua oma palka ära kulutada. Eesti rallisõitjad on edukad tänu sellele, et nad ei jõua kurvis tõsta jalga gaasipedaalilt. Eesti olümpiavõitja taipab alles õhtuks, et tuli esikohale. Nagu soomlasele, nii tundub ka eestlasele seks meeldivam kui jõulud, kuid jõule on jälle sagedamini. Eestlane ajab teist välja vaatama, kas vihma sajab, ja too soovitab parem koer tuppa kutsuda ja vaadata, kas ta on märg. Peterburis on elutempo aeglasem kui mujal Venemaal, sest Eesti lähedus annab tunda. Isegi graniiti aheldatud Neeva, mille kallastel asuvad maailma suurimad muuseumid ja kirikud, on nii aeglase vooluga, et tekib üleujutusi. Ka hiljutise reisi aegu jäi laevasõit kanalitel ära, sest laev ei oleks kõrgvee tõttu pääsenud sildade alt läbi. Peterburis kui Põhjamaade Veneetsias on kümneid jõgesid ja kanaleid, sadakond järve ja tiiki ning sildade arvult on Peterburi maailma linnade seas esikohal — koos eeslinnades paiknevatega on neid üle 600. Peterburi külastades tuleb tingimata ära käia Iisaku, Kaasani ja Peeter-Pauli katedraalis. Meile, eestlastele, on muidugi oluline restaureeritav Peterburi Jaani kirik. Linnas asub 105 muuseumi, millest mõnedes, eelkõige Vene Muuseumis ja Ermitaažis, õnnestus seegi kord ära käia ning endamisi tõdeda, et Peterburi väärib taasavastamist — ta on niisama kaunis ja põnev kui paljud Euroopa suurlinnad kokku. Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||