|
||||
Nr 44 (890) Neljapäev, 4. detsember 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Eelmine nädal kinkis meile talvemuinasjutu — lumi, mis nädalavahetusel tormina keerutades alla langes, jäi mitmeks päevaks püsima. Eriti kauneid muinasjutte kõnelesid meile nii suured kui väikesed puud ja põõsad, olgu siis maal metsas või linnas parkides. Kel vähegi silma lumevalgust vaadata ja kõrva lumevaikust kuulata, sai elamuse, mille sarnast pole loodus meile juba aastaid pakkunud. Aga igas muinasjutus on ka keegi kuri tegelane, kes head ja kaunist rikkuda püüab. Meie talvemuinasjutus, nii paradoksaalne, kui see ka pole, oli selleks seesama suur lumi. Kes auto või liinibussiga teel olles vangi jäi ja nõnda paratamatult tööle või kooli hilines või hoopis minemata jäi, kes — see inimkonna parim osa — jalgsi täistuisanud ja puhastamata kõnniteel ukerdas, see looduse lumeheldusest eriti vaimustunud ei olnud. Aga näe, vana puumaja pitsilise aknakardina tagant vaatab välja üks käsipõsakil aknalauale toetunud eakas naine, kel enam pole tarvis kiirustada kuhugi. Kas need lumemäed tuletavad talle meelde ammuseid talvesid, mil ta villastesse sallidesse mähituna koos teiste lastega läbi samasuguste hangede mitmete kilomeetrite taha kooli poole rühkis? Tal on seda ilmselt meeldiv mõelda — polnud ju siis ja polnud ka nüüd talvemuinasjutt sugugi maailmalõpu kuulutaja. Seda on meeldiv mõelda veel sellepärast, et ka vanadusel on oma eelised, kuigi keegi neid ei reklaami: kui su tervis on enam-vähem korras ja hoidud liigsest muretsemisest, on sul võimalik võtta palju aega aknast välja vaatamiseks, rahulikuks mõtisklemiseks, armsaks saanud raamatu lugemiseks, sukavarraste liigutamiseks ja muuks seesuguseks. Sest kui noorus unistab tulevikust, siis vanadus meeliskleb minevikust. Meenub ühe algkoolikaaslase aastakümneid tagasi kirjutatu senini alles olevast salmikust. See käib nii: Kui sul habe hall on suus,/ poegi, tütreid viis või kuus,/ sooja ahju taha poed/ ja neid mälestusi loed. Tollal, lapsena, tundus niisugune hall ahjutagune tulevik üsna jube olevat. Missugune idüll, mõtled nüüd, kui vaid saaks rohkem rahus elada! Sest tulles talvemuinasjutust välja, on rohkem kui sajal tuhandel seenioril praegu päris ärevad ajad. Mõistagi veebruarikuust kehtima hakkava pensioni kättesaamise korra muudatuste pärast. Neil, kel seni pangaarvet ei olnud ja kes selle pensioni kättesaamiseks avama peavad. Neil, kellele pension veebruarikuuni tasuta (riigi kulul) koju tuuakse ja kes veebruarist alates selle teenuse eest peavad tagasihoidliku pensionirahaga arvestades üsna märkimisväärse summa maksma või siis pensioni tasuta kättetoimetamise jätkumiseks oma absoluutset väetisust tõestama. On ju riikliku pensionikindlustuse seaduses nüüd must valgel kirjas (eksimuste vältimiseks tsiteerin), et elukohajärgsele pensioniametile esitatud põhjendatud taotluse alusel makstakse riiklikku pensioni maksja (riigi) kulul posti teel kojukandega isikule, kellel on liikumistakistus või kes elab hajaasustusalal ja kellele pangateenus on raskesti kättesaadav ning kes on: 1) sügava puudega töövõimetuspensionär; 2) sügava puudega püsivalt töövõimetuks tunnistatud rahvapensioni saav isik või 3) vanaduspensioniealine isik. Arvan, et seenioridel oleks üldse kasulik endale riikliku pensionikindlustuse seadus hankida, näiteks paluda noore- matel see internetist välja trükkida. Sest seaduses on kirjas veel palju, mida iga pensionär võiks teada. Näiteks seegi, mismoodi tuleb tal nimetatud seaduse alusel pensioni taotlemise, määramise, ühelt pensioniliigilt teisele üleviimise, pensioni ümberarvutamise ja pensioni maksmise otsusega mittenõustumise korral talitada. Öeldakse küll, et seadus on vanem kui meie, kuid kuidas ikka asjad tegelikult on? Niipalju siis läbiloetust: talvemuinasjutust ja pensioniseadusest. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||