|
||||
Nr 42 (888) Neljapäev, 20. november 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Vähemalt kord-paar aastas kerkib üldriiklikult tähtsa teemana esile pensionär kui nähtus. Nüüd siis taas. Kõigepealt muidugi see, millisel hetkel on inimene nii vana, et teda pensionäriks võib pidada. Mäletame veel seda aega, kui “kell kukkus” naistele 55. ja meestele 60. sünnipäeval ning pension oli napilt kümnendiku võrra väiksem kui varasem palk. Oli, oli — noh, mis sest enam. Kes vana asja meelde tuletab, sellel läheb silmadega pahasti, teab igaüks. Praegu on ajad teised. Praegune probleem, mitte ainult meil, vaid teisteski Euroopa riikides, on see, et noort rahvast on liiga vähe, ühiskond vananeb, töötegijate ja pensionäride arvuline suhe kaldub üha enam viltu, töötegijate kahjuks. See ei ole uudis ning tegelikult pole põhjust imestada, et lahendusi otsides tõstetakse ikka jälle küsimus, kas vanainimesed peaksid ehk kauem palgatööl käima, võib-olla saavad nad liiga vara koju koti peale. Paraku on kõik ju suhteline, keskmine eluiga kinnitab, et meestel jääb pensionärielu nautimise aastaid napilt, ent seegi on vaid statistika, arvude mäng, mis ühte salve paneb kõik, nii noorte kui vanade siitilmast lahkumised liidab, korrutab, jagab ja saab lõpuks statistiliselt keskmise inimese. Nõnda ei näita too keskmine sisuldasa kuigivõrd midagi. Mis ei tähenda, et mõte tõsta pensioniiga oleks hea mõte. Nüüd, mil tööpuudus aina kasvab, tuleks võimalus uus töökoht leida, ümberõpet saada, vajadusel elukohta muuta tagada neile, kel pere toita, pikk elu elada, maksud maksta. Pensionäriealise kogemusi ja võimeid saaks kasutada teisiti. Korduvalt oleme kirjutanud sellest, et päevakeskused ei peaks vaid kohvitamise, kindakudumise ja tantsukeerutamisega eakate aega täitma ning kohalikud omavalitsused saaksid paikkonna vanema rahva elutarkuse ja teadmiste varal mõnegi probleemipuntra lahendada. Milline on praegu kõikmõeldavate nõunike ja abide keskmine vanus ja haridustase? Mis nõu oskab näiteks vallavanemale anda aasta tagasi täiskasvanute keskkooli lõpetanud, kuigi siresäärne ja sipelgapihtne neidis? Ehk oleks seesuguse asemel targem kuulata eakate nõukoja häält? Ja kui sellist nõukoda ei ole, siis tuleks too luua. Paraku on oleks ja tuleks pahad poisid, elu viib edasi ikkagi tahtmine teisiti teha, suutmine tavadest ja harjumustest lahti rebida. Kas ei ole tänavuse aasta isa tiitli pälvinuga seotud skandaalgi mingil moel ära rippuv harjumustest? 12 aastat on üht tublit (väidetavalt) pereisa tolle tiitliga tunnustatud. Esitajad — kes iganes. Omad lapsed, sugulased, sõbrad, töökaaslased. Kas see, kui mina ise ennast esitaksin, hakkaks silma ja kukutaks mu läbi? Mis on tubliduse mõõt? Vähemalt kaks last, üks issile, teine emmele, rahvuse kestmiseks ei ole ühtki nõutud. Teine objektiivne kriteerium on vist Eesti Vabariigi kodanikuks olemine. Kõik muu on ju Naisliidu daamide maitseotsustused.Muidugi on tore, et senised aasta isad (ja emad) on olnud väärikad inimesed, kes seda ilusat tiitlit on auga kandnud, ent küsimärke on too kaunis tava ometi tekitanud, teisisõnu — isaks-emaks olemise kõrvale või üle selle on alati tõusnud eeldus, et too inimene suudab oma pere kõrvalt olla ühiskondlikult aktiivne, olla maa sool. Ei ole seni ühtki lihtsalt oma igapäevast tööd tegevat ja suurt peret pidavat vanemat Estonia kontserdisaali aupärga saama kutsutud. Kas Naisliidu valikusõelale oleks Hans Sissas jäänud, kui ta ei oleks aastaid jonnaka järjekindlusega seisnud selle eest, et loodaks Eesti Emale pühendet ausammas? Vaevalt küll. Oma lapsi kasvatanud ja mälestusraamatuid avaldanud on ta ju aastaid, samal kombel toimetanuid on ju teisigi. Nõnda jääb vähemalt kõrvalseisjale mulje, et aasta isa (ema) on pigem aktivisti kui lapsevanema tiitel. Võib-olla just seepärast tuligi külma dušina see, et keegi (Hans Sissase väidetav poeg) on aasta isaks olemise eelduseks seadnud ka aususe ja meheliku väärikuse, põhimõtte, et julgesid teha, julge tunnistada (kui on, mida tunnistada). Päris kindlasti tähendab see nõudlikkust tolle tiitli kandja vastu, nõudlikkust mitte üksnes selle nimel, et tiitel pälvida, vaid sellegi nimel, kuidas seda kanda. Mida teevad nood aastate isad-emad? Mille poolest just see üks aasta nende elus kõigist teistest erineb? Ei tea, ei ole kuulnud, et nad just siis rohkem valgusvihus oleksid olnud kui varem-hiljem. Missinduse algaastail olevat missikesi vahel kooli kutsutud, et lastel oleks tore ilusat inimest vaadata. Päris kindlasti on aasta isad-emad, väärikad elukogenud härrad ja daamid valmis mõndagi huvitavat ja tähtsat tegema, ent kindlasti ei sünni kõik iseenesest, kindlasti eeldaks see käimalükkavat jõudu. Küllap peaks selleks jõuks, mis tiitli kandjale kohustusi paneb (ehk õigusigi annab), olema ikka toosama, kes parima parimaist välja on valinud, Naisliit nimelt. See, mis oli hea tosinkond aastat tagasi, ei pruugi seda olla praegu. Aeg on muutunud, muutuvad ka nõudmised, sisu peab sisukamaks saama. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||