|
||||
Nr 47 (554) Neljapäev, 29. november 2001 |
||||
Arhiiv |
…Raske käsi langes tema õlale ja madal hääl ütles: “Teie olete mõrtsukas!” Nagu piksest rabatuna pööras krahv Palmer ümber ja nägi enda ees pikas mustas mantlis meest. Nõnda algas Eduard Vilde jutustus “Musta mantliga mees”, mille algust siinkohal mälu järgi taastada üritasin. See lugu on kirja pandud Karjakülas, kus möödunud nädalal viibisin. Keilast paari kilomeetri kaugusel asuvast Karjakülast teab enamik ilmselt vaid seda, et sealt Vene valitsuse päevil loodetuulega vahel kuni Paldiski maanteeni rebaste vänget leitset ninasse kandus. Ning eksib see, kes arvab, et Karjakülas enam rebaseid ei peetagi… Kes kultuurilooga mõnevõrragi kursis, mäletab, et too vahepeal migrantidest vägagi räämaseks kiskunud paigake on tihedalt seotud kirjandusklassik Vilde noorusaastatega. Kooli- ja töövaheaegadel tavatses noor Vilde seal alatasa ringi kõndida ning peale kohalike inimeste elu-olu jälgimise ka ühe kasepuu all istudes loomeplaane haududa. Eesti romaanivara pärli — “Mäeküla piimamehe” — taust ja tüübistik on samuti Karjakülast ammutatud. Karjaküla vastse sotsiaalkeskuse avamise ajal tundsin lähemalt huvi, kas keskuse tillukeses rajatavas raamatukogus ka mõni Vilde teos leidub. Ei hakanud paraku esialgu silma. Samas aga teadis üks eakam intelligentse olekuga kohalik daam öelda, et omal ajal olnud Karjakülas kogunisti Vilde memoriaaltuba kirjaniku vanematele kuulunud mitme omaaegse mööblitükiga. Ekskursioonid käinud seda tuba alatasa põnevusega uudistamas. Nüüdseks olevat sellest toast vaid mälestus. Rohkem ma paraku kohalikult daamilt pärida ei taibanud. … Kirjandusteadlane Elem Treier soovitas mul selle naisterahva (ja kui teadjaid-mäletajaid veelgi leidub, siis nendegi) nimi ja telefon välja uurida. Sest 1962. aastal avatud ja hiljem seoses hoone remondiga (tegu oli Otto von Klugenile kuulunud šveitsi stiilis häärberiga) suletud muuseumi materjalid tassitud mingitmoodi pakituina kuskile pööningule paremaid aegu ootama. Ent need paremad ajad on paraku praeguseni saabumata… Ning kirjanduslooliselt oleks vägagi peibutav ikkagi teada saada, mis nondest Vilde Keilas Ohtu teel elanud õe Auguste Landbergi pere kaudu püsimuuseumile saadud asjadest viimaks on saanud. Kas muukeelsed Tom Sawyerid pole seda kraami jäljetult laiali loopinud? Sest vahepealsed karusnahasovhoosi direktorid ignoreerinud nonde kultuurilooliselt väga väärtuslike asjade olemasolu jäärapäise järjekindlusega. Nõnda et on piisavalt põhjust nüüd, ligi nelikümmend aastat hiljem, tõsisemalt huvi tunda: kes ikkagi on sovhoosile kuulunud Vilde memoriaalmuuseumi mõrtsukas ning kas mõni haruldane ese siiski kuskil tolmu- ja prahikihi all veel alles ei ole? Videvik ootab telefonikõnesid (646 6427). ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||