|
||||
Nr 39 (885) Neljapäev, 30. oktoober 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Kui pärida kevaditi mõnes maakonnakeskuses sealselt Pensionäride Ühenduse (nüüd Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu) kohalikult juhttuumikult, mis nendel uudist, siis antakse üheksakümne üheksal juhtumil sajast ikka üks ja sama vastus: valmistume maakondlikuks memme-taadi peoks. Ning need memme-taadi peod, mis kujutavad endast justkui kunagist taidlejate rajooniülevaatust, ongi kevaditi ning suviti eakate organisatsioonide tegevuse põhisisuks. Eakate organisatsioonide juhid ajavad sponsoritelt toetusraha välja, kutsuvad mõne odavama toitlustusfirma eakatele lõunat pakkuma, paluvad maavanema eakate taidluspidu avama. Valdades-linnakestes käib samaaegu usin harjutamine — regulaarselt käivad koos lauluansamblid, rahvapillimehed, sõnakunstnikud, rahvatantsijad, laulukoorid… Kõik ikka selleks, et eakate taidlejate suvine kokkusaamine hästi välja kukuks. Ja kuidas siis teisiti — kohusetundlikumaid ja töökamaid laulu- ja tantsuproovidel käijaid kui pensionärid pole naljalt kuskilt tikutulegagi leida. Memme-taadi maakondlikud taidluspeod toimuvad alati kas ühes kindlas kohas — näiteks Lääne-Virumaal enamasti Viru-Roelas — või siis on nad pandud käima külakorda (õieti vallakorda) — neid peetakse kordamööda vallakeskustes (või mujal valla peoplatsil). Viimati kirjeldatud moodust on näiteks kasutatud Raplamaal. Sageli on eakate taidluskokkutulekud leidnud aset ka maakonnakeskustes, kus siis peale taidlejate eneste on seenior-isetegevuslaste etteasteid jälgimas ka pisut enam publikut, kui neid tavaliselt vallakeskustesse kodudest välja tulla viitsib. Samas pole saladust sellestki, et pensionäride taidluskontserdid on nii mõneski maakonnas ainsad suuremad isetegevuslikud etteastumised üldse, sest pidev taidluseharrastus elabki veel peamiselt tänu memmede-taatide hääbuvale huvile-soovile ennast taidluses aktiivselt välja elada. Teine eakama rahva tavaks kujunenud aastaüritus (peale jõulupeo) on sügisene rahvusvahelise eakate päeva tähistamine. Kohv, võileivad-salatid, lilled juubilaridele, tänusõnad linna- või vallavalitsusele ning sponsoritele maitsva kohvikõrvase ning suvise ekskursioonibussi eest… Suve-, sügis-, jõulu- ja mitmel pool ka kevadpeo vahepeale jäävaid nädalaid ja kuid sisustavad eakad kas kodukolde ees leemekulpi liigutades, näputööd tehes või siis vallakeskuses või kodulinnas eakate päevakeskust külastades. Ent needsamad päevakeskused töötavad igal pool üksnes kohalike omavalitsuste kulu ja kirjadega ning pensionäride organisatsioonide korraldavat ja sisustavat kätt nendes keskustes kuigivõrd täheldada ei saa. Nüüd ongi põhjust küsida: kas rikka elu- ja töökogemusega, tihtipeale kõrgharidusegagi pensionäride pärisosaks jääbki osalemine taidlusringides, eakate päevakeskustes kohvitamine ja seal ajalehtede (ka Videviku) lugemine? Või tuleks ühiskonnale-riigilegi kasuks, kui eakad ühiskondlikus ja poliitilises elus väärikal moel mõjukamalt osaleksid? Eestis näikse paraku esialgu veel küll nõnda olevat, et eakate töö- ja elukogemuste ärakasutamise vastu ei tunne keegi tõsisemat huvi. Ka mõned aastad tagasi Tartu linnavolikogu juures alustanud eakate nõukojastki pole enam midagi kuulda olnud. Ent seesugused omavalitsusorganitega koostööd tegevad seenioride koostöökojad või -grupid on arenenud demokraatlikes riikides pikka aega edukalt töötanud ning nendest on märgatavat kasu tõusnud mitte üksnes eakatele, vaid ka linna- ja vallavalitsustele. Sest seesuguse koostöökoja kompetents ja sünergia pole suunatav põrmugi üksnes eakate eneste organisatsioonide otseseks kasuks (et need sisukamalt tööle panna), vaid esmajoones ikka kesksemate, linna või valla kogu elanikkonnale elutähtsate küsimuste edukale lahendamisele. Paraku pole Eesti linna- ja vallavalitsused veel seesuguste, oma mitmekülgsete kogemuste pinnalt tuge ja abi pakkuvate seenioride nõukodade ellukutsumiseks piisavalt koostööaltid. Kui näiteks Tallinna Õismäe linnaosa valitsuse ühe juhtiva sotsiaalametnikuga sel teemal kõnelesin, kuulsin hoopis tõrjuvat reageeringut: siis tuleks ju pensionäridele jälle selle nõukoja jaoks paaril korral kuus mingi ruum leida, mõni linnaosaametnik peaks selleks aega võtma jne. Et milleks see kõik? Kindlasti pole too Õismäe sotsiaalametnik mõistnud euroopalikku nõuet, et ühiskond peab olema elamisväärne igale eale. Nooremad ja otsustamispositsioonidel olevad ühiskonnaliikmed ei pea sellest nõudest aru saama nõnda, et riigi asi on eakatele üksnes pensioni maksta ja lasta neil muretult laulukooris laulmas või klubis etlemas ning päevakeskuses aega veetmas käia, vaid tuleks luua neile võimalused mõlemale põlvkonnale vastastikku rikastavaks osalemiseks kõigis seltskondliku ja ühiskondliku elu avaldustes. Kirjutage meile, missugune võiks ja peaks olema pensionäride organisatsioonide ja eakate koht ühiskonnas. Osalegem mõttevahetuses sel meile tähtsal teemal: kas pensionäri asi on üksnes taielda, kohvi-teed rüübata ja valimistel neile kõige lennukamaid lubadusi pildunud partei poolt hääletada või...? Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||