|
||||
Nr 38 (884) Neljapäev, 23. oktoober 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Lehesadu on käes, hetk hingetõmmet enne suurt sügist, enne äraminekuid. Nagu alati on olnud, põlvest põlve. Võib-olla tuleb tänavune aastalõpp veidi teisiti. Talveks valmistumise argiaskeldusi, kartulite ostmist ja õunamahla tegemist, briketi ja puude hankimist varjutab aina korduv hoiatamine, et rasked ajad on alles ees, et kroon jõudsasti kahaneb, varsti ei jagu pensionist enam leivarahakski, muust hädapärasest rääkimata. Kõik võib ju tulla, aga pidev kuradi seinale maalimine ei kaunista seina ega aita maalijat. Eesti on juba kord selline tuulepealne maa, kus lillelist karnevaliaega pole kunagi olnud, sestap me teame, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja saamegi, kuni päevi on antud. Ikka jääb üks sügis kellelegi viimaseks. Nüüd läks ära Urmas Ott. Tema kaasteelised, sõbrad, suure ande austajad tunnetavad tekkinud tühikut nii oma igapäevas kui Eesti meediamaastikul. Ära läks Dagmar Normet, üks väheseid Ernst Idla õpilasi, see väike Daaga Rubinštein, kellele ühel ajal ülikoolis öeldi, et kui ta nüüd kohe ei evakueeru, siis ei saa juuditari kaitsta siin Eestis enam keegi. Sellest tema valushellad mälestusraamatud. Urmas Otist on jäänud saadete salvestused, lugemislaual ka mitu mõttetihedat teost. Kaks ärateelist, kes on järelpõlvedele jätnud midagi igikestvat ja püsiväärtuslikku — oma raamatud. Just äsja algasid Tartumaal raamatukogupäevad, mis kestavad oktoobrikuu lõpuni, juhtlauseks “Loeb see, mida loed”. Päevi avades ütles Kõrveküla raamatukogu juhataja Hele Ellermaa: “Lugemine on mõistuse vaimne treening, lugemisvara kujundab inimese mõtteid ja annab oskuse neid väljendada. Raamatu kui mõistuse tervisekeskuse roll on muutunud üha olulisemaks.” Raamat on aidanud maarahval eesti rahvaks saada, on loonud meie rahvusliku identiteedi, väidab Rein Veidemann. Pühapäeviti tõstis mu vanaisa lauale suure raskete puukaantega piibli, mis on trükitud 1739. aastal. Selle kõrval oli tal lugeda jutlusteraamat, mille esilehel kiri “Ostetud musta härja raha eest Tooma poolt”. Kust sai mu vanavaar seal kaugel Hiiumaa külas raamatuid? Kas müüs kirikhärra rahvale vaimuvara? Või sõitis kalamees ja suure pere isa mandrimaale kirjasõna hankima? Seda tean kindlasti, et must härg oli vaesele kaluriperele suur varandus. Aga raamat oli vist suurem. Sageli räägitakse sellest, et arvuti- ja teleriajastu tapab lugemisharjumuse, et raamatule ei ole meie elus enam ruumi. Mida Juku ei õpi… Aga ega Jukul olegi lihtne lugemist igapäevaharjumuseks saada. Uus riigieelarve tõstab käibemaksu raamatutele ja ajakirjandusele ligi poole võrra, see hakkab olema enam mitte 5 %, vaid nüüd juba 9 %. Otse loomulikult tõstab see raamatute niigi kõrget hinda. 1963. aastal maksis John Steinbecki “Me tusameele talv” 40 kopikat! Praegu? Olgu öeldud sedagi, et jõukates Euroopa riikides ei ole kirjasõnal üldse käibemaksu. Hiigelsuured kodused raamatukogud, mille najal on kasvanud raamatuinimesteks mitu põlvkonda, need kodukogud on eakate inimeste maailm, nende oma, kelle pikk päevatee hakkab lõpule jõudma. On tore, kui meie lahkudes raamatud oma raamatuelu saavad jätkata, kui oleme suutnud nad tähtsaks teha ka meie järglastele. Aga kui see nõnda ei ole? Tean Tallinnas mitut kasutatud esemete poodi, kõrvuti jalavarjude ning rõivatükkidega on ka väärtkirjandust. Raamatuid seal enam vastu võtta ei taheta. Üks kaupleja ütles suisa: “Ootan, kuni töömees tuleb, need siit ära prügikasti viib, nõukaaegne praht.” Tõsi, vene ajal ilmus nimetusi suhteliselt vähe ja tiraažid olid tohutud, tõsi seegi, et kaugeltki kõik, mis ilmus, ei väärinud metsapuude langetamist, kummatigi jõudis siis meieni väga suur hulk eesti klassika ja maailmakirjanduse varasalvest, seda sõnameistrite loomingut, mis on euroopaliku kultuuri alus. Tõsi, need ei olnud klantspaberil ja hirmuhkes kujunduses, ent nad olid (on) olemas. Vaadake raamatupoodides ringi — kui vähe seal kergekaalulise kõrval jääva väärtusega teoseid leidub! Ja vaadake uustrükkide hindu! Kummatigi üsna paljut on olemas vanemais väljaandeiski. Kus? Kodudes muidugi. Õpilased on hädas kohustusliku kirjandusega, koolikogude ja rahvaraamatukogude üks-kaks eksemplari on ajuti tilk kuumale kerisele. Omal ajal korjas kaitseministeerium sõduritele lugemisvara. Olles järjekordset raamatuhädalist näinud, mõtlesin kõigile neile varamutele, mis meist maha jäävad. Kas haridusministeerium tõesti kooliraamatukogude täiendamist ei taha? Kas sotsiaalministeerium ning kohalikud omavalitsused on veendunud, et ei hooldekodud, päevakeskused, sotsiaalmajutusasutused ega haiglad vääri oma raamatukogu? Kokkuhoiu ajal oleks ju päris mõttekas hankida vähemalt osa teoseid neilt, kes tunnevad rõõmu sellest, kui raamat uued lugejad leiab. Raamatute prügikasti tassijat ootama jääda on liiga masendav, neist tuleriitu teha veelgi masendavam. Meist kõigist jääb maha häid mõtteid ja häid tegusid. Need võiksid edasi kesta. Ka raamatute kaudu, uute lugejate jaoks. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||