|
||||
Nr 37 (883) Neljapäev, 16. oktoober 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Viimasel ajal on mõne televisiooni ja raadio poliitika-, majandus- ja pangandussaadetes esineja suust kõlanud väide, et tavalised inimesed võiksid alanud finantskriisi ajal rahulikult magada. Keda sõnavõtjad, eelkõige poliitikud ja pankurid nende tavaliste inimeste all silmas peavad? Ega ometi iseennast? Nemad on siis ilmselt ebatavalised inimesed? Konjunktuuriinstituudi andmetel suudab raha kõrvale panna vaid 40 protsenti inimestest ja valdav osa eestimaalastest elab peost suhu. Talvel tõuseb elektri, vee ja kütte hind veelgi. Instituudi direktori Marje Josingu sõnutsi tuleb inimestel hakata püksirihma pingutama teiste kaupade ja teenuste, näiteks meelelahutuse, rõivaste ja koduelektroonika uuendamise arvelt. Paljudel inimestel läheb eeloleval talvel kindlasti raskeks, ent Marje Josingu meelest kulubki mõnele külm dušš marjaks ära, sest kui vaadata meie tänavapilti, siis jääb mulje, et inimesed on siin rikkamad kui näiteks Pariisis. “Nüüd hakkab asi muutuma. See on ka õige, sest tegelikult on Eesti ju vaene riik,” ütleb Marje Josing. Kuid mõelgem kas või Kuuba peale, kus inimesed on tõeliselt vaesed, kuid ka kõige õnnelikumad. Muidugi, miks peaksid muretsema “tavalised” inimesed, kes elavad allpool vaesuspiiri? Hansapanga endine juht Indrek Neivelt ütles ETV saates “Paar”, et kellegi raha pankadest üleöö kaduda ei saa. Eks ta ole, kuidas saabki kaduda see, mida “tavalistel” inimestel polegi? Selline olukord, et õhtul läheb inimene magama ja hommikul avastab, et pank on suletud, on Neivelti sõnutsi välistatud vaatamata usalduskriisile, kus isegi pankurid ei usalda üksteist ega anna üksteisele laenu. Samas saates ütles endine tipp-poliitik, nüüd rahandusettevõtja Meelis Atonen, et kõige tavalisemale inimesele praegune finantskriis väga suuri muresid ei toovat, sest tema investeeringud ja säästud on väikesed. Eks ta õige ole — kellel midagi pole, sellel pole ka midagi kaotada. Tuletagem siinkohal meelde Diogenest, kes elas vaadis! Viige oma vajadused miinimumi, olete õnnelikud, saate rahus magada, näikse Neivelt, Atonen ja teised “ebatavalised” inimesed “tavalistele” soovitavat! Kriisiaegadel, kui raha mingitel turgudel põleb, on Diogenese tänapäevastel järeltulijatel, keda “ebatavalised” kutsuvad prükkariteks, geoloogideks, asotsiaalideks, lumpeniks jne, kõige vähem kaotada. Endine pankur Jüri Mõis ning ettevõtja Viljar Arakas avaldasid ETV saates “Vabariigi kodanikud” omakorda lootust, et ülemaailmne finantskriis Eesti pankadeni ei jõuagi. Võib muidugi küsida, mida Mõis silmas pidas, rääkides Eesti pankadest. Need on ju tegelikult eelkõige Rootsi pangad, isegi nimed Ühispank ja Hansapank on kadunud! Ka Mõis ütles, et kui kellelgi miski halvasti läheb, siis ainult pankade omanikel, mitte hoiustajatel. Jälle sama loogika — õnnetud rikkurid, “ebatavalised”, kellel on midagi kaotada, õnnelikud vaesed “tavalised”! Siit tuleneb vastus hamletliku küsimuse “olla või mitte olla” laiendusele ehk küsimusele, kuidas elada — ärgem pürgigem viie rikkaima riigi hulka, kuhu lubas meid viia peaminister A. Ansip, vaid jäägem “tavalisteks”, vaesteks, kellelt pole midagi võtta, siis on õnn õuel ja saame rahus magada. Kui ikka pere on majanduslikult kindlustamata, lapsed mitte mingites kallites eliitkoolides, vaid “tavalistes”, siis on rahu majas. Teame inimesi, kes on kunagi võtnud suuri laene, aga nüüdseks rahad kulutatud — ka nemad võivad rahulikult elada, sest võtta pole neilt ju midagi. Mingiks lohutuseks “ebatavalistele” tegi valitsus 9. oktoobril otsuse tõsta hoiuste tagamise piirmäär 50 000 euroni ehk 780 000 kroonini saja protsendi ulatuses. Ent miljonärid, veel rohkem aga miljardärid peavad siiski värisema ja unetuid öid veetma. Kui nüüd veidi tõsisemalt mõelda, siis tundub, et eestlane olla ei olegi nii uhke ja hää. Oht tööst ilma jääda ähvardab väga paljusid tavalisi inimesi. Igal aastal katkestab Eestis põhikooliõpingud rohkem kui tuhat “tavalist” last. Eestis elavad erilises vaesusriskis perekonnad, kus on puudega inimesi, eakaid või kroonilisi haigeid, sest valitseb nooruse, tugevuse, edukuse, ilu ja jõukuse kultus. “Tavaliste” inimeste käeulatusest kaob postiteenus, pensionide tasuta kojukanne ja muud teenused. Isegi kauplused kaugenevad, bussid ei käi. Kuidas sellises olukorras ellu jääda? “Tavalise” inimese võib päästa naturaalmajapidamine, kus oma kartulid, sibulad, herned-oad ja muu aiakraam ning võimaluse korral jõest-järvest püütud kalad ja metsaannid hoiavad elu sees. Teatud hulk “tavalisi” hättajäänuid on võtnud suuna välismaale, et endale ja perele elatist teenida. Kui inimene muretseb vaid oma varanduse pärast, ei saa teda õnnelikuks pidada, väitis Diogenes. Kui palju, õigemini — kui vähe inimesele vaja on? Kord olevat päikese käes mõnuleva Diogenese juurde astunud Makedoonia Aleksander ja öelnud: “Palu mu käest, mida iganes tahad!” Diogenes vastas: “Ära varja mu eest päikest!” Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||