|
||||
Nr 36 (882) Neljapäev, 9. oktoober 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Nüüd, mil taas poisse ajateenistusse võeti, oli just vanaema see, kes pojapojalt kõige rohkem teateid ootas. Aga kui poiss talle tõesti helistanud oli, närveeris vanaema, et lapselaps olnud väga kurva häälega. Mõne päeva pärast säras vanaema rõõmust: lapselaps olnud seekord talle helistades väga reibas, kiitnud sõjaväe sööki ja lootnud, et saab senisel spordialal treeninguid jätkata. Ka rääkinud ta ära, miks ta eelmine kord helistades masenduses oli. Nimelt olnud just tema üks nendest, kellele narkoproov tehtud! Ometi on ta lapsest peale sporti teinud, on igati tervislike eluviisidega, pole isegi suitsu teha proovinud! Kui inimene ise teab, et ta pole kurja teinud, siis kahtlustamine solvab teda. Kellele sa seda aga kaebad, kui tihtilugu lüüakse kõiki noori ühe vitsaga ja kellelegi ei tule enam pähegi, et mõni nendest veel nii “õrn” on, et elab üle isegi seda, et temast midagi paha vaid mõeldakse. Ja samas kuulsime hiljaaegu uudist, mille järgi ühe väeosa 104-st narkotesti läbinud uuest ajateenijast 26 olid tarvitanud uimasteid. Nende hulgas oli isegi süstiv narkomaan. Jääb mulje, et kutsealuste komisjonist pääsetakse läbi väga kergelt. Või polegi kutsealustele kohustuslikku narkokontrolli, see on jäetudki narkopolitsei hooleks, kes uurib pisteliselt juba ajateenistusse tulnud poisse? Nii võib aga kontrollist pääseda nii mõnigi uimastikasutaja. Ja kes kinnitab vanaemadele, et nende paharettide kombed kaitseväes ei jätku ega hakka teistega külg külje kõrval elades koguni levima? Nüüd ootab vanaema juba, millal lapselaps koju käima saab, siis kuuleb ta kaitseväe noorteenijate elust pikemalt. Poisi edaspidise elu pärast vanaema ei muretse. Läheb ülikooli tagasi. Lõpetab kooli ära ja siis tööle. Kuni selle ajani tahab vanaema teda omaltki poolt igati aidata. Tõsi, ega raha tal lapselapsele andmiseks üle ei jää, ja seda pole tarviski, sest poisil on vanemad, kes tema eest hoolt kannavad. Küll jagub vanaemal poisile head nõu ja alati, kui ta tuleb, parimaid toidupalasid. Vanaema on uhke, et lapselapse sõnade järgi ei oska keegi peale tema teha nii häid pannkooke, keeta kartuliputru ning valmistada paksu jahukastet. Poiss laseb vanaema juures alati toidul hea maitsta ning ei kiirusta äraminekuga, temal juttu jätkub. Pärast iga niisugust külaskäiku tunneb vanaema ennast poole nooremana. Mõtted on noorte inimeste elust kuuldud seikade küljes, ta soovib, et neil ikka hästi läheks. Kinnitab endale, et järgmine kord, kui poiss teda vaatama tuleb, ütleb talle vaat seda ja seda, mis seekord meelest ära läks. Kui ta tegeleks kogu aeg vaid iseendaga ja muretseks, kuidas nüüd, sügisel ja talvel, mil kõikvõimalikud hinnad tõusevad, hakkama saada, kuulataks iga valutuiget, mis kord ühes, kord teises kohas tekib ja kaob, saaks temast kiiresti vastik hädapätakas. On hullemaid aegu üle elatud ja ikka püsti jäädud. Tõsi küll, siis oli toeks nooruse jõud. Aga nüüd on selle asemel vanaduse tarkus. Miks ei võiks inimene rohkem heast rõõmu tunda kui ikka just halba näha ja sellepärast pidevalt turris olla? Vanaemale meeldib seegi, et kaitseväes teeniv pojapoeg peab koos teiste noormeestega varahommikuti vaid mõne minutiga end korda tegema, ei mingit unelemist ega laisklemist! Kes siis veel, kui mitte meie noored mehed peavad õppima kas või une pealt olema valmis teenistuseks, ja kui tarvis, kaitsma isamaad. On vanaemadegi asi neid selles oma armastusega toetada. Laste kasvatamine ja lastelaste kasvatamisele kaasaaitamine on ühtaegu loomulik ja loominguline. Ka kõige parema tahtmise juures võidakse nii mõnigi kord ebaõnnestuda. Kas ka sellepärast, et selle tähtsa töö eest ei maksta küllaldaselt? Vaevalt küll, kuigi raha on asendamatu selleks, et pere üldse elus püsiks, kõhud täis ja rõivad selga saaks. Sellepärast on vaesematel peredel kindlasti abi vaja. Kui aga mõõta tavaliste ja rikaste perede laste kasvatamise tulemusi, siis kummal neist on õnnestumisi rohkem? Võib-olla on seis võrdne? Ei tea. Kuidas on aga lood koolis, kas paremini tasustatud õpetajate töö oleks tulemuslikum? Väljakujunenud seisukoha järgi kindlasti. Ka sellepärast, et siis oleks õpetajaid rohkem ja koolidesse läheks enam noori õpetajaid. Sellepärast pole imeks panna riigi praegust suunda tõsta, hoolimata majanduskitsikusest, järgmisel aastal õpetajate palka keskmiselt 8 %. Praegu on tööd alustavale noorele kutselisele õpetajale ette nähtud 200 000 krooni toetust, esimest korda makstakse õpetajaks õppijaile 20 000- ja 30 000-kroonist stipendiumi. Nii nagu riik peab head hariduspoliitikat eduka majanduspoliitika eelduseks, loodavad õpetajad nendele esitatud tellimuse täitmiseks, et õpilastel oleks kodu, oleksid vanemad ja vanavanemad, kellega koostööle toetuda. Kaitsevägi saab oma väeosadesse juba niisugused noored mehed, keda on (või ei ole) nii kodus kui koolis püütud nende sirgumisel kujundada tublideks inimesteks. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||