|
||||
Nr 35 (881) Neljapäev, 2. oktoober 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Viimastel nädalatel on avalikkuses hakanud järjest sagedamini esile tükkima arvamised, et küll need pensionärid elavat ikka hästi. Et võtavad vastu aina kõrgemat pensioni ja käivad päevakeskuses kohvi joomas ja võileibu pugimas, nii et lõuad läikimas — muret justkui ei mingit… Et riigieelarve kokkutraageldamisel on valusa säästukärpe osaliseks saanud ka lastega peredele makstavad toetused, siis tõele au andes ei halvene edaspidi eakate aineline elujärg küll nii märgatavalt kui lapsi kasvatavatel ja tööl käivatel (?) lapsevanematest täiskasvanutel, aga selles pole ju ometi süüdi oma elutöö ära teinud pensionärid, vaid äärmiselt õhukese riigi teooriat ja praktikat pimesi ja sestap aina hukatuslikumalt järgivad riigivalitsejad. Nii tavalisest sagedamini arstiabi ja ravimeid vajavad eakad, puuetega inimesed kui ka lasterohked pered tunnevad järjest tõsisemat muret sellegi pärast, et aina sagedamini ja pahaendelisemalt on valitseva Reformierakonna mõjukatest ringkondadest hakanud tulema ettepanekuid või lausa nõudmisi kehtestada suurema sissetulekuga inimeste huvides sotsiaalmaksu piirmäär — näiteks muudetaks sotsiaalmaksuvabaks kõik sissetulekud, mis ületavad 30 000 krooni kuus. Kui see kõiki sotsiaalse solidaarsuse põhimõtteid nõngelt eirav ning rikka poliiteliidi omakasupüüdlikke huve pimesi järgiv kava peaks seaduse jõu saama, antaks sellega järjekordne hoop meie niigi nõrgukesele sotsiaalsele sidususele ning süvendataks veelgi elanikkonna kihistumist. Et ühiskonna jätkusuutlikkus seeläbi järsult kahaneks, see ei paista endale ka sotsiaalmaksueeliseid nõudvaid rikkureid üldse häirivat. Samaaegu aga, nagu paraku tõdetud, käib ühiskonnas vaata et igal tasandil eakast põlvkonnast negatiivse kuvandi tekitamine. See on kohati viinud lausa kurioossusteni argitasandilgi. Rakveres näiteks jäid üks nooruk ja tema 25-aastane kaaslane vahele sellega, et tulistasid õhupüssist pensionäre. Omal moel on pensionäride head nime ja ühiskondlikku seisundit hakanud kahjustama koguni Rahvusringhääling, vastandades “priileivasööjatest” pensionäre ülejäänud ühiskonnaliikmetele: Vikerraadio saatejuht päris peaministrilt juba suvel: kas selleks, et maksta aina kõrgemaid pensione, tuleb vallandada mitukümmend Rahvusooperi töötajat? Egas nõndaviisi küsinud raadioajakirjanik Kaja Kärner ometi arva, et Euroopas üht kõige pisemat pensioni saavad Eesti eakad on peasüüdlased meie riigikassat tabanud vaevustes? Nüüdsama heitis raadio “Rahva teenrite” saates ajakirjanik Aare Rannamäe aga järjekordse “pirni” eakate pihta — valitsuskoalitsioon ei julgevat kokkuhoiuajal pensionide kallale minna ikka seepärast, et pensionäride hääled on valimistel neile väga tähtsad. Kas seesugune seisukohavõtt on kohane Rahvusringhäälingu saatejuhile? Sellekohase küsimuse saatsin kümmekonna päeva eest ka Rahvusringhäälingu juhile Margus Allikmaale, kuid vastuseks on pilditu vaikus toimetuse arvutis. Ka jätkab Terevisioon (M. Allikmaa ilmsel käsul või heakskiidul) toimetuse ettepaneku eiramist — palusime tutvustada mõne lausega ühel hommikul nädalas ka vähemasti 300 000 pensionisaaja huve kajastavat Videvikku. Olen korduvalt Videviku numbreid isegi telemajja kohale viinud, aga Terevisiooni kurss on endine — seal tutvustatakse küll padukollaseid Justi ning Kroonikatki, aga mitte sõltumatut Videvikku… Ringhäälingunõukogul on, mille üle järele mõelda… Eeltoodu kokkuvõtteks passib päris hästi äsja Heldur Jõgiojalt (kui talle oma sellekohaseid mõtteid avaldasin) kuuldud vanasõna: ei tule rikkal vesi silma, kui vaesel p….t kooritakse. Ja veel. Sotsiaalministeeriumis oleks tagumine aeg paljuräägitud soolise võrdõiguslikkuse nõuniku kõrvale ametisse võtta ka ealise võrdõiguslikkuse nõunik. Ja mõistagi tuleks tal siis maha pidada poliitiliselt küpse lahenduseni viiv vestlus Rahvusringhäälingu reformierakondlasest juhi M. Allikmaaga. Ants Tamme,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||