|
||||
Nr 34 (880) Neljapäev, 25. september 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Mu kadunud vanaema tavatses tihti öelda: “Kullapai, need on küll viimsepäeva märgid!” Noid viimsepäeva märke nägi tema siis, kui minikleitides käima hakati, kui mõni naine enam oma ja naabrimehe voodil vahet ei teinud ning hiljem häbiga pilku ka ei peitnud. Ja muidugi siis, kui suur sõda üle Eestimaa sõitis, ja siis, kui kolhoosilaudas loomi köitega jalule tõsteti, kui neile heinte asemel männi- ja kuuseoksi ette anti, kui… Põhjusi, mis panid vanaema käsi kokku lööma, oli palju. Mida teeks memm praegu, ei tea. See, kuidas Eesti valitsus tõmbles, et eelarve tasakaalu saada, kuidas iga erakond hoiab küünte ja hammastega kinni heal ajal häälte püüdmiseks antud lubadustest, olgu need siis arukad ja asjalikud või ei, see on kõne ja kirjutamise aineks olnud juba mitu kuud. Aukude täiteks on otsitud kõikmõeldavaid võimalusi, ikka miljonikene siit, teine sealt. Kummalise tunde jätavad need meetmed — 5 %-lise käibemaksu tõus 9 %-le on tühiasi ainult näiliselt, ravimihinnad kerkivad, ajalehed kallinevad. Samuti näiliselt mõjuta on 300-kroonise hambaravidotatsiooni kukutamine tagasi 150 krooni peale, matusekulude kasvust ligi kolmandiku võrra pole mõtet rääkidagi, lahkunu viimsele puhkepaigale saatmine on majanduslikult raske juba praegu, tulevikus võib see mõnelegi lausa üle jõu käia. Mida teha, kuidas olla siis, kui enam kuidagi ei saa? Kärpimised ja koomaletõmbamised jätavad kokkuvõttes taas kord mulje, et võetakse sealt, kust valutult saab, Väikese Peetri leivakott süüakse tühjaks, Suure Peetri oma jääb puutumata. Riigikogulaste hiigelpalgad ja esinduskulud jäävad esialgu endiseks, vanemahüvitis võib ikka küündida mitmekümne tuhande kroonini kuus ning sel puhul ei räägita, et kõik lapsed on võrdsed. 300 krooni kuus toetust igale lapsele, olgu see või miljonärivõsuke, just sel kombel põhjendatud ongi. Ei ole mõtet rääkidagi koondamistest, mis paneb sajad töötuabiraha saama ja kokkuvõttes vaevalt et majanduslikku kasu toob. Nii et rõõmu ei tee argipäev selles peagi 90-aastaseks saavas riigis mitte. Soome kolme ülikooli õppejõud Johan Bäckman on üllitanud raamatu, oma nägemuse pronkssõduri-saagast, mida ta Tallinnas Sõjaväekalmistul 22. septembril, sel “eestlaste pidupäeval, Eesti vabastamise päeval” esitles. Pommuudis — välisriigi spiooniks on osutunud mees, kes aastaid pidi seisma Eesti julgeoleku eest. See paneb mõtlema, et ehk on tollel hullul soomlasel rohkem õigus, kui uskuda suudaksime, teab ta meie riigi asjadest ehk rohkem kui meie ise. Hiljaaegu käis Narvas ajakirjanik Suure Lombi tagant, huviobjektiks vaid see, kuidas vaenab tige natsimeelne riik siin elavaid muukeelseid inimesi. Lisagem veel hoiatav näpuga näitamine Soome lahe põhjakaldalt — korraga olemegi väikesest ja tublist väikeseks ja vastikuks muutunud. Kui palju me ise oleme süüdi sellises hoiakute muutumises, on raske öelda, ent kindlasti ei ole me patust priid. Teisisõnu — laulev revolutsioon, too veretu vabadusvõitlus tõstis meid moraalselt argiasjust kõrgemale, andis sisemist sära ja jõudu targalt tegutseda. Nüüd on teemaks number üks raha, raha ja veel kord raha. Riigieelarves ja igaühe eluski. Selle nimel tehakse paljut, mis veel mõne aja eest tundunuks võimatu. Ei ole vaja enam, kõrv kikkis, kuulata, kuidas naaber elab, ei ole tarvis lukuaugust teise magamistuppa piiluda. Teleriekraanile saamiseks ollakse valmis rääkima ka kõige varjatumast ja salajasemast, mõnegi lähedase solgiga üle valama, sest — nõnda võib raha ligi pääseda. Au ja häbi… ei tea, mis need veel on, millega noid süüakse! On see reegel või pelk erand? Ja ometi on suur vihmaaeg nähtavasti möödas, sügise algus oli üle hulga aja taas päikesepaistet täis. Harjumäel pandi nurgakivi Vabadussõja Võidusambale. See kas meeldib või ei meeldi, kuid nüüd peab nurisemise ja virisemise aeg möödas olema. 11 000 annetaja nimed on samba alla põlistatud. Kindlasti on õigus kaitseminister Jaak Aaviksool, kes on öelnud, et on aeg naeltest, neetidest ja kroonidest rääkimine lõpetada. Mida tähendas Vabadussõda meile ja meie riigile, selle adumine on okupatsiooniaastatel hägustunud, kummatigi oli see sõda meie rahvuse püsimise eest. Maailm on väiksemaks jäänud, kauged kummalise nimega paigad on peaaegu koju kätte tulnud ja seepärast tundubki, et kurja kära on meie ümber palju rohkem kui vanasti. Ehk ongi. See aga tähendab, et peame olema varasemast enesekindlamad ja uhkemad. Mida see sisuldasa tähendab, jääb igaühe enda otsustada, kuid raha pärast salaviina müüa küll ei maksaks. Oma väärikust ka mitte. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||