|
||||
Nr 33 (879) Neljapäev, 18. september 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Kui majandusekspert Heido Vitsur ütles hiljuti, et tänapäeval ei piisa sellest, kui jõuad mingi diplomi või kutseni, vaid pead kogu elu õppima, õppima, seejärel veel õppima ja jälle õppima, siis ei pidanud ta ilmselt silmas mitte ainult noori või keskealisi, vaid meid kõiki east olenemata. Nii muutub ühiskonna ja keskkonna komplitseerumise tingimustes üha aktuaalsemaks ka küsimus eakate kohanemisest, sotsialiseerumisest, toimetulemisest, õppimisvõimest, infokirjaoskusest. Isegi praegustel koolilõpetajatel pole oma tarkusega peaaegu midagi peale hakata. Üliõpilane võib ülikooli lõpetades peaaegu sedasama tõdeda. Vaid kutsekoolidest või rakenduskõrgkoolidest elluastujad tulevad peaaegu kohe, esimesele töökohale asudes toime, sest ligi kolmandik kooliajast on nad veetnud praktikumides ja praktikal. Praktika olevat parim õpetaja. Samas väidavad humanitaaralade esindajad, et kui heita eetika, esteetika, ajalugu ning kaunid kunstid kõrvale, mitte rääkida väärtustest, humanismist, vabadusest, võrdsusest, vendlusest jne, siis võivad sirguda pragmaatikute põlvkonnad, kes järgivad vaid kergesti realiseeritavaid väikekodanlikke ideaale. Soomes on elukestvasse õppesse kaasatud enam kui 60 % elanikkonnast. Meil on see arv palju väiksem ja elumuutustele jalgujääjate hulk ilmselt samavõrra suurem. Kui praeguste pensioniealiste elu kulges lapse- ja noorpõlves “raudse eesriide” taga ning päris raske oli aduda, mis laias maailmas toimub, siis nüüdseks on infokanalid niivõrd valla, et ei tea, mida ekraanilt-raadiost-kirjasõnast peale tungiva infovooga peale hakata. Kas massikommunikatsioon meid ikkagi aitab, annab reaalsusest õige pildi, aitab rahulikult oma samme seada või on õigus nendel, kes usaldavad eelkõige oma silmi-kõrvu, siis pereliikmete, sugulaste-sõprade jutte ja alles seejärel meediat? Oma silm olevat kuningas. Varem me liikuma ei pääsenud, pidime uskuma seda, mida vahendajad rääkisid. Nüüd võivad meie noored kogu Euroopas ringi rännata, välismaal vahetusüliõpilastena õppida või töötada, teisi rahvaid ja nende kultuure tundma õppida. Mõnedki pensioniealised on samuti liikvele läinud, kuid paljud vanemad inimesed ei soovi kodukandi tolmu jalgadelt pühkida. Meile on pigem südamelähedased Paul-Eerik Rummo luuleread “Siin oled sündinud, tasasel maal, siin on su rahu ja tasakaal”. Tõesti, miks peaksime suplema Vahe-, Punases või Mustas meres, kui meil on oma saunatagused tiigid, oma jõed ja järved, mererandadest rääkimata? Kui siiski kuskil kaugel soojas ja soolases meres sulistada, lohutab teadmine, et käepärast on tehnilised vahendid, mis kodustega ühendust aitavad säilitada. Veel paar põlvkonda tagasi võis madruse või kalamehe naine oodata meest koju, saamata temaga kontakti nädalate või isegi kuude kaupa, nüüd võib helistada ükskõik kuhu maailma otsa, interneti vahendusel kirju vahetada või isegi videovestlust pidada. Näeme oma koduõuest palju kaugemale, kasutame tööalaseid, sõprade, mõttekaaslaste võrgustikke. Meil on oma arvamusliidrid, keda huviga kuulame-loeme, samas õpime tõrjuma infot, eelkõige reklaami, mis postkaste, üldse meie elukeskkonda risustab. Jätkub meil jaksu tarbimis- ja äraviskamisühiskonnale vastu seista? Mis on õigem, kas püüda säilitada traditsioone või lasta end uutel käitumismallidel ja kommetel vallutada? Veel mõned inimpõlved tagasi sõi eesti talupere ainult kodus. See oli tõsine, pühalik, vaikne toiming. Nüüd pole enam täpseid söögiaegu, ei teagi õieti peresid, kes päevast päeva koos einestaksid. Hommikul keedetakse endale kerge puder või valmistatakse kiire müslieine, keskpäeva ja kella kahe-kolme vahel võetakse lõunaeinet, mis võib tähendada võileiba otse töökohal, suppi-praadi kiirsöögikohas või kohvikus. Isegi õhtust sööb iga pereliige sageli ise ajal. Ühissöömaaeg kuulub rohkem nädalalõpu, jaanipäeva, jõulude ja muude pühade juurde. Kas niimoodi, individuaalselt jätkamegi? Võib näida, nagu puuduksid elamisreeglid ja peaaegu kõik oleks lubatud. Ometi pole väärtushinnangud ja käitumisnormid meelevaldsed, vaid seotud ühiskonna ja meie elulaadiga. Turumajandus eeldab tõhusat toimimist ja pingutusi. Noored on muutusteks rohkem valmis, nad on vabamad kui meie omal ajal. On see vabadus kasulik või hoopis ohtlik? Ehk tuleks olla alalhoidlikum? Mõnigi õnneotsinguil kaugel maal käinuist on pidanud tõdema, et kodu kannikas on parem kui võõramaa võileib. Maailm avaneb. Kas poleks ka eakamatel inimestel aeg end rohkem avada, unustada kunagise tsenseeritud ühiskonna sünnitatud tagasihoidlikkus ja komme vaikida? Tõesti, aeg-ajalt võib märgata, kuidas vanem põlvkond uuenevasse ühiskonda üha paremini sobitub. Siitsamast Videvikustki võib leida märke sellest, kuidas pensionieaski tööd rügatakse ja õpitakse, üha julgemalt sõna võetakse, mööda armsat Eestimaad ja kaugemalegi reisitakse, oma kodu kaunistatakse, ellu rõõmsameelselt suhtutakse ja elust positiivsust leitakse. Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||