|
||||
Nr 47 (554) Neljapäev, 29. november 2001 |
||||
Arhiiv |
Pensionäride väljaastumised on õigustatud ja muljetavaldavad. Aga mulle ei meeldi sealjuures rõhutatud apoliitilisus ja ainult oma mätta otsast lähenemine, s.t. ainult pensionäride huvide rõhutamine. Kõige raskem on üksikutel, sugulasteta vanainimestel. Tegelikult on aga valdaval osal meist lapsed ja lapselapsed, kes hoiavad ülal tänast Eestit ning hakkavad seda tegema homme, ja me ei tohiks endale inimväärseid tingimusi nõudes neid mängust välja jätta. Tõeliselt sümpaatne ja hädavajalik on nõue toimetulekutoetuse piirmäära kahekordistamiseks, s.t. tõstmiseks 1000 kroonini, kus iga järgmine pereliige saaks vastavalt 800 krooni. Praegu peavad toimetulekutoetuse saajad, sealhulgas lapsed ära elama 0,7 dollariga päevas (400 krooni kuus), mida saab enamik paljulapselisi peresid. Viie ja enama lapsega perede kümnest tuhandest lapsest kasvab praegu vaesuses 92 %; kõigist Eesti lastest jäävad allapoole ametlikku vaesuspiiri umbes pooled. Seda ei kohta mitte üheski kultuurriigis. Aino Järvesoo algatusest “Igale lapsele 1000 krooni kuus” rääkides korrutavad sõnavõtjad ikka, et raha ei aitavat iibeprobleemi lahendada. Küsimus on aga eelkõige selles, et päästa needki vähesed lapsed, kes juba on olemas või ikka veel ka vaestesse peredesse sünnivad. Suur osa neist, kannatades pideva alatoitluse, alavääristamise ja vägivalla all, sirutab käe meelemürkide ja võõra vara järele, muutub vägivaldseks ja läheb ühiskonnale nii või teisiti kaduma. Inimväärseid tingimusi kohtavad nad alles vanglasse sattudes, kus ühe koha maksumus (praegu ehitatavas 500-kohalises Tartu vanglas) on 0,6 miljonit krooni ja ühe vangi ülalpidamine maksab riigile vähemalt kümme tuhat krooni kuus. Juba praegu ületab vanglates kinnipeetavate arv tublisti meie sõjaväe isikkoosseisu. Uue riigieelarve projektis ei ole lastele praktiliselt üldse mõeldud, samas kui sõjalised kulutused on kolme aasta tagustega võrreldes enam kui kahekordistunud. Riik ise pole alt kostva rahapuuduse hädakisa pärast ühtki hinna- ega maksutõusu takistanud, järelikult ei tohi ta ka ise seda argumenti kasutada. Iga mittevajaliku vanglakoha arvel saaks poolesajale inimesele maksta tuhandekroonist toetust terve aasta jooksul. Tuleb vaid riigieelarve orienteerida tõelistele prioriteetidele ja lõpetada riigi raha praegune arutu raiskamine. Veel pole hilja hävingut peatada. Kui näiteks igale lapsele viie ja enama lapsega perest teha 1000-kroonine jõulukingitus (kümme miljonit krooni), kuluks selleks vaid osa rahast, mille valitsus eraldas Eesti maine kujundamiseks välismaal. Selline käik annaks tohutult suurema välis- ja sisepoliitilise efekti kui Eesti olematust edust laaritamine. Kaitseministeerium ei suuda eraldisi otstarbekalt kasutada. Kas poleks targem investeerida ülejäägid tulevaste kaitseväelaste kasvatamisse, selmet kasvatada kas või Tapa sõjaväelinnaku ehituskulusid kahekordseks: projekteeritud saja kahekümne miljoni asemele on järsku tekkinud kakssada nelikümmend miljonit krooni. Lapsed on meie esimene prioriteet, sest allamiljonirahvas ei saa endale lubada tagasilööke, mida suurrahvad on võimelised üle elama. Igal aastal jääb rahvaarvu vähenemise peatamiseks puudu 8000 vastsündinut, kahekümne aasta pärast on sünnitusealised eestlased juba enamasti sigimisvõimetud, sest alkohol ja muud meelemürgid on teinud oma töö. Eakad inimesed väärivad austust ja inimväärseid tingimusi eluõhtuks. Aga samavõrd väärib ja vajab seda ka meie tulevik. Nõudkem siis ühiselt! Aga eelkõige tehkem iseendale ja Euroopa Liidule selgeks, et tänases Eestis vajab sotsiaalabi ligi pool elanikkonnast ja humanitaarabist äraütlemine oli sügavalt ennatlik. See, mida me statistikas Euroopale serveerime elatusmiinimumina, ei kata kolmandikkugi sellest, mida see mõiste mujal maailmas tähendab: elatusmiinimum on summa, mis võimaldab inimväärset äraelamist ja peab katma kulutused eluasemele, toidule, rõivastele, kultuurile ja reisimisele. Seda kõike saab endale lubada vaid viiendik elanikkonnast, aga Eesti valitsus üritab ikka konna härjana reklaamida. MALLE SALUPERE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||