|
||||
Nr 30 (876) Neljapäev, 28. august 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Viimased nädalad on olnud erilised, elukiiged kiiguvad tavatult kiiresti üles-alla, heale ning kurale. Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta on kestnud 240 päeva. Kõikjal üle Eestimaa on sünnipäeva peetud, suuri ja suuremaid üritusi korraldatud. Üht kõiki ja kõike haaravat seni ei olnud. Ega me uskunud, et too öölaulupidu “Märkamisaegki” selleks saab. Korraldajad oodanud 3000 – 4000 kuulajat. Poliitikud, mõtlejad, tavalised inimesedki on tagantjärele arutanud, mis jõud see oli, mis lauluväljakule tõi umbes 100 000 inimest. Mis jõud see oli ja mida see valitsusele, meie riigielu kujundajaile peaks õpetama? Mõttematerjali annab too öö hakul alanud ja varavalgeni kestnud kontsert küllaga. Kui ei oleks olnud Gruusia traagilisi sündmusi, kas siis oleksime suutnud kõike nõnda vastu võtta, kui suutsime nüüd? Kas teadmine, et vabadus, kui endastmõistetav ja ainuvõimalik ta ka ei tunduks, on midagi, mille nimel peab vaeva nägema, kui vaja, millestki loobuma, kas see teadmine, mis nüüd erilise teravusega meieni jõudis, muutis meis kõigis midagi? Inimene vajab võrdlusvõimalust. Et oma elu hinnata, peab nägema ka teiste oma. Õnn muutub tõeliselt õnnenäoliseks, kui seda ebaõnne või õnnetusega saab võrrelda. Küllap seepärast, et Gruusia sündmused on meile nii tuttavad, nii väga üks inimpõlv tagasi meie elus olnut meenutavad, küllap seepärast me neid nõnda teravalt tunnetame, nii omadena kaasa elame. Ja võib-olla ei suuda ega tahagi kõike päris objektiivselt, ilma kire ja vihata hinnata. Olümpiamängud on taas minevik. Ega me nõnda palju rõõmu osanud lootagi. Gerd Kanteri kuld ja Jüri Jaansoni ning Tõnu Endreksoni hõbe kinnitavad taas kord, et kui mees ikka väga tahab, siis ta suudab. Kaks suurt olümpiavõitu ühe väikese riigi sportlastelt on midagi sellist, mille üle ka kõige paadunum ning spordituimem skeptik uhkust tunneb. Ent mõelgem meie teistelegi sportlastele. On räägitud äpudest ja luuseritest. Ometi on Pekingis püstitatud küll Eesti, küll isiklikke rekordeid. Olla maailmas omal alal kümnes, kahekümnes, kas või neljakümnes on ju tegelikult suur asi, kuigi selle eest medalit ei anta ning aitäh ka ei öelda. Nii et ärgem vingutagem nina, ärgem öelgem kibedaid sõnu — uutelt olümpiatelt toovad medaleid uued mehed. Aga see, et on üks väike Eesti, see teadmine on oma tanumalt kaugemale viidud ning seegi on suur asi, märkamise asi. Märkamise laulud, naerud ja pisarad tõi teler koju kõigile, kes ukse lahti tegid. Tark stsenarist Margus Kasterpalu oskas aastakümnetetagused mõtted-tunded üheks tervikuks lavastada, nii aitas ta natuke targema pilguga olnut ja olevat vaadata. Nüüd enam ehk ei küsita, kas me niisugust Eestit tahtsime. Mälu on ju sõeljas, minevik kipub roosasse romantikauttu mähkuma, oleviku konnasilmad aga tunduvad alati valusamad, kui nad päriselt on. Ehk aitavad lähinädalate sündmused pilti natuke täpsemaks nihutada. Oma igapäevamelus me ju vaba riigi vaba kodaniku toredat tunnet tihti ei tajugi, ei mõtle ka sellele, et peale hinnatõusu ja krooni kukkumise on elus muudki olulist. Aga muidugi tõusevad hinnad ja peopäevale järgneb argipäev kõigega, mis tal tuua on. Selles argipäevas otsime taas tuge. Just seda äsjamöödunud suurtest sündmustest leiab. Ehk oleme õppinud nüüd sedagi, et märgata tuleb ka pisiasju. Kas oleks Tallinna linnale üle jõu käinud näiteks laulupeoööl ühissõidukid liikvel hoida, kas või paar korda tunnis bussid-trammid-trollid sõitma panna? Lauldes läbi öise linna jalutamise kartjaid oli rohkem kui üks-kaks. Raha ei ole, öeldakse. Aga seda juttu ei usu mitte raasugi. Saaremaa hiiglase Suure Tõllu paigutamiseks Tallinna lahte, mis sest, et Kalevipoja nime all, leidub miljoneid ju küll, leidub ka muudeks üsna vähearukateks ettevõtmisteks, Vabaduse väljaku aluse hävitamiseks näiteks. Meie vanematele oli antud kakskümmend vabaduseaastat. Tagantjärele-tarkusega on raske midagi tarka teha, aga siiski… ehk oleks Eesti riigi ja rahva saatus kujunenud veidi teisemaks, kui juba tol ajal oleks osatud rohkem umbusaldada ja rohkem sõpradega sidet pidada, märgata ning ära tunda. Me ju tahame, et meie, laste ja lastelaste elu kujuneks teistsuguseks. Just seepärast ongi aeg-ajalt vaja peatuda, mõelda, tagasi vaadata. Mõelda ja märgata. Ja kindlasti mitte Krõlovi konna kombel end härjaks kujutleda, mis sest, et iseolemine on uhke. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||