|
||||
Nr 29 (875) Neljapäev, 21. august 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Meil peetakse tavapäraseks, et inimesel on üks kodakondsus. On siiski ka erandeid, topeltkodakondsust, mille puhul kerkib näiteks küsimus, et kui noormehel on kaks passi, siis kumma riigi kaitseväkke peaks ta ajateenistuseks minema, kumma riigi eest seisma ja kumb riik peaks siis vajaduse korral teda kaitsma. Kui hakkasid levima kuuldused, et Venemaa pakkuvat teistes riikides elavatele vastava riigi kodanikest kaasmaalastele veel omagi kodakondsust, siis küsiti, mis on sellise pakkumise mõte. Üks vastusevariant peitub selles, kuidas Venemaa on põhjendanud oma käitumist Kaukaasias — me viisime väed Gruusiasse oma kodanike kaitseks! On ju Venemaa uus president otsesõnu deklareerinud, et Vene kodanikke hakatakse kaitsma kõikjal, kus nad ka ei asuks. Vinduv sõjategevus Gruusia vastu käis tegelikult juba pikka aega. Kõigepealt hakkas Venemaa grusiine Abhaasiast välja tõrjuma, sealt põgenes 350 tuhat grusiini, kellest paljudel ei ole senini õnnestunud oma elu korda seada. Põgenikke lisandus veelgi, kui Venemaa tekitas Lõuna-Osseetia pingekolde ja grusiine Moskvast välja aeti — pandi lennukitesse ja lennutati Gruusiasse. Nüüd võttis agressioon olümpiamängude varjus konkreetsema, jõulise vormi. Venemaa juhtkond väidab, et just grusiinid olevat agressorid, Vene väed sundisid neid relvajõul rahu tegema. Võimsa propaganda mõjul usub seda väidet enamik venelasi nii kodus kui ka võõrsil, sealhulgas Eestis. Meie kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots on ühes intervjuus väljendanud arusaama, et tegelikult kisti Gruusia Venemaa provotseeritud sõtta, et talle koht kätte näidata. Lõuna-Osseetia separatistide pika aja vältel korraldatud rünnakud oleksid pidanud Gruusia sõjalis-poliitilise juhtkonna valvsaks tegema, sest täiesti ilmselt oli Vene vägede kallaletungi plaan staapides aegsasti välja töötatud, kutselised sõdurid operatsiooniks ette valmistatud. Õhutõrjet Gruusial praktiliselt pole, see võimaldas Vene sõjalennukitel takistamatult pommitada Gruusia territooriumi kõikjal, kus vaid sooviti. Gruusia mobiliseeris küll ligi 100 000 reservväelast, kuid, nagu ütles kindralleitnant Laaneots, “Mahtra sõja meestega ei ole tänapäeva sõjas midagi peale hakata”. Kaitsetahe on neil küll väga tugev ja ka mehisust piisab, aga korralik väljaõpe puudub. Laaneotsa sõnul ei jätkunud Gruusia juhtkonnal külma närvi ega mõistmist, et Vene pool võtab sõjategevuse alustamiseks kasutusele samasuguse ettekäände nagu stalinistlik režiim 1939. aastal või Saksamaa oma rünnaku eelmänguna Poola piiril provokatsioone korraldades. Grusiine ajas Laaneotsa arvates sellesse sõtta meeleheide, sest Venemaa ju sisuliselt on annekteerinud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, võttes järk-järgult ära 30 protsenti Gruusia territooriumist. Meie siin Eestis oleme sellise hiiliva annekteerimise üle elanud, meie põhiseaduslikud alad Narva taga ja Petserimaal on endiselt okupeeritud, piirileping Venemaaga ratifitseerimata. Meile on see, mis juhtus Gruusiaga, hästi tuntud. Loodetavasti saab Euroopa ja muu maailm nüüd lõpuks signaali, et suhtumised ja käitumismallid pole Venemaal muutunud. Kui langeb Gruusia, võib varsti olla järg meie käes, seepärast on Eesti riik otsustanud Gruusiat igati toetada ja aidata. Paul-Eerik Rummo ütles möödunud nädalal Riigikogu kõnepuldist, et Eesti suhtleb maailmaga rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud väärtuste ja normide põhjal, sest ainult nii saame loota turvalisele maailmale. Eesti kohta öeldu kehtib täies mahus ka Gruusia riigi ja rahva kohta, seetõttu mõistame Gruusiat poolelt sõnalt. Paul-Eerik Rummo juhtis tähelepanu faktile, et kui möödunud aastal saabus Eestisse töövisiidile Venemaa Riigiduuma delegatsioon, üllatas maailma selle delegatsiooni juhi juba Moskvas enne lennukisse astumist esitatud nõue, et Eesti valitsus ja peaminister peavad tagasi astuma. Tookord pidasid paljud seda Vene parlamendiliikme isiklikuks arvamuseks, kuid praegu esinevad sellesarnaste avaldustega Gruusia riigipea suhtes kõige tähtsamad Venemaa välispoliitika eestkõnelejad. Meie poliitikute seisukohad on kokkuvõtlikult kirjas Riigikogu avalduses “Vene Föderatsiooni sõjalisest agressioonist Georgia vastu”, milles Riigikogu toetab rahvusvahelise üldsuse nõuet sõjategevus lõpetada ning tagada Gruusia territoriaalne terviklikkus rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Riigikogu juhib tähelepanu, et põhjendades sõjalist agressiooni Gruusia vastu vajadusega kaitsta Venemaa kodanikke, kasutab Vene Föderatsioon samu argumente, millega natsionaalsotsialistlik Saksamaa õigustas oma naaberriikide Tšehhoslovakkia ja Poola ründamist ning nende iseseisvuse hävitamist. Kaukaasias lahvatanud konflikti lahendust on raske ennustada. Tuleb siiski loota, et rahvusvahelised organisatsioonid ja demokraatlikud riigid suudavad agressoreid pidurdada. Kui seda ei juhtu, säilib oht, et pingete kuhjumist, oma kodanike kaitsmise argumenti ja selleks vägede sisseviimist proovitakse mõne teisegi, miks mitte meie riigi peal. Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||