|
||||
Nr 25 (871) Neljapäev, 19. juuni 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Käes ta on, see suure suve süda. Tõrvatünnid praksuvad, noorrahvas hüppab üle lõkete — jaanilust on alanud. Sõnajalad ootavad õieotsijaid. Sajandeid on ju otsitud, kõik rahvad on otsinud. Kustas Põldmaa kirjutab “Kodumetsas”: “Rahvaluule on teinud sõnajalaõiest kõige ilusama õie maailmas… Sõnajalaõies sädelevad kõik vikerkaarevärvid ning tema õie tuli valgustab ümbrust nagu hele päike südasuvisest taevast. Ta õitseb ainult ühe hetke, mil õie otsija peab õie enda pihku haarama. Tavaliselt teeb aga vanapagan inimesele tuhat takistust ning õnneotsijal tuleb pettunult koju tagasi pöörduda… Vanadel germaanlastel näitas ennast mitte sõnajalaõis, vaid sõnajalaseeme tulise kullatükina hõõguvas põõsas. Venelastel oli paporotniku õis heledam kui päike taevas. Kui inimene seda murdis… ilmus isegi kohutav tulise keelega koll, kes püüdis õit inimese käest ära võtta.” Niimoodi siis — julgust otsida, õnne leida! “Mõtlevate inimeste raadio” Kuku otsib juba hulk aega kaineid grupijuhte. Mida aeg edasi, seda arutumaks joomapeoks kipub jaanipäev muutuma. Tänu taevale, vihmapilved on Eestimaa kohale jõudnud, on padugi tulnud. Lootkem, et suur põud on möödas ja jaanituled kahjutuledeks ei pööra. Kui mina veel laps olin, ütlesid vanad targad maamehed seesuguse põua puhul, et külas on üks salajane hoor, sestap pilvedki lõhki kuivavad. Kõhe mõelda, et Eestimaal kogu avaliku halva kõrval veel nõnda palju salajast tehakse, et merelahed kuivaks ja kalad janusurma jäävad. Aga tõsi see on, et Eesti elu kisub kiiva küll. Taas piketeerisid Toompeal sundüürnikud, ligi kahekümne aasta jooksul ei ole valitsused nende kodumure lahendamist oma südameasjaks võtnud. Raudteelased tulid loosungitega Toompeale oma töökohti kaitsma. Muidugi ei passi murejutud pidupäeva. Jaanipäeva kõrval on ju meie rahva ja riigi elu suurpäev, võidupüha. Vabadussõja võidu tähenduse Eestile ja eestlastele võib kokku võtta väga lühidalt — selleta ei oleks meil ei omariiklust, rahvust, keelt ega kultuuri. “Lühikeses Vabadussõja ajaloos” kirjutab August Traksmaa: “Landeswehr ja rauddiviis koosnesid kahtlemata tublidest Maailmasõjas kogenenud juhtidest ja sõduritest. Kuid need olid palgasõdurid, kes tulid vallutama Baltimaid neile lubatud aineliste hüvede ahvatlusel… Eesti väed saavutasid 22. ja 23. juunil hiilgava võidu oma vastase üle, võidu, millega Saksa ülevõimu taotlustele Baltimail löödi raske, parandamatu hoop.” Seda paraadiga meenutatakse, sel puhul meie taevas vihmavarju-lennukidki tiirlevad. Tänavu lubatakse kauemaks kui mullu, et nende väge ja võimu imetella saaksime. Kummastav küll, kuid inimkonna ajaloo suured tähtpäevad on kõik seotud võitluse ja verevalamisega. Nagu muud ei olekski tähistada. Tegelikult on ju küll. Miks me ei meenuta, millal eestlane pärisorjast vabaks meheks sai, millal maarahvas esimest laulupidu pidas, millal näitemänguseltsist esimene kutseline teater kasvas? Ei teadnud Miljonimängu juht Hannes Võrno ega söakas mängijagi, miks just Põltsamaal peaks ajakirjandusmuuseum olema. Aga võinuks ju Wilde-Hupeli “Lühhikesest õppetusest…” kuulnud olla küll. Neid tähtsündmusi — tegusid ja tegijaid, tänu millele-kellele oleme kultuurrahvana XXI sajandisse jõudnud —, ei ole nõnda palju, et neid ka ametlikult ei saaks tähistada. Ja on veel midagi, mille oleme unustanud, õigemini — ei mõtesta nõnda, nagu peaks. Miks on just jaanikuul surnuaiapühad? Ei ole jaanitulede kumas ainult meeletut õlle- ja kiigepidu peetud. Hingede ajal tulid ärateelised koju, aasta kõige pikematel päevadel mindi juba iidsel ajal neid kalmumaale külastama. Küllap peaksime meiegi suure suve keskel väikse mõtlemisaja võtma, olnu ja tuleva kokku siduma, oma ellu tooma seda, mida koi ei söö ega rooste ei riku. Siis on kergem ka vaesel ajal rikkaks jääda. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||