|
||||
Nr 24 (870) Neljapäev, 12. juuni 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Laupäeval möödub 67 aastat juuniküüditamisest. Küüditamine, võõrapärase nimega deporteerimine või deportatsioon on inimsusevastane kuritegu, mille käigus inimesi ühest kohast teise vägivaldselt ümber paigutatakse. Olen hämmastunud, et veel tänase päevani on Venemaal telekanaleid, milles ikka ja jälle nutetakse taga endisi aegu, ka neid, mille ajal miljonite inimeste suhtes vägivalda kasutati. On lausa kanal ”Nostalgia” ja seal saatesari ”Sündinud Nõukogude Liidus”. Kuid hiljuti juhtusin Venemaa peamiselt telekanalilt nägema üht räigeimat, absurdsete süüdistustega rünnakut Eesti vastu, kus lisaks kõigele lasti stuudiopublikul nupule vajutades ja hääletades hukka mõista Eestis küüditajate suhtes algatatud kohtuprotsesse. Kogu selle lauspropaganda juurde kuulub ikka ja jälle väide, et Eesti olevat ise, vabatahtlikult heitnud end NL-i rüppe. Kui see nii oleks olnud, miks siis hakati meie inimesi juba 1940. aastate algul kibekiirelt arreteerima ja küüditama? Arhiivides tolleaegseid dokumente uurides muutub üha selgemaks, et arreteerimised ja küüditamised olid juba varakult, aastaid varem Moskvas otsustatud. Represseeritavate konkreetsete nimestike koostamise kallal töötasid Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Siseasjade Rahvakomissariaat ja EK(b)P, nimeliselt vastutasid protsessi eest Boris Kumm, Andrei Murro ja Karl Säre. Kokku saadeti Eestist Siberisse esimese suure lainena rohkem kui 10 tuhat inimest, neist ligi 80 % olid naised, lapsed ja vanurid. Nüüdseks on jõutud välja selgitada paljude arreteeritute ja küüditatute saatus. Üks sellistest on minu vanaonu Nigul Kaliste, kes oli 1940. aastani Riigivolikogu liige. Tema, nagu ka paljude teiste represseeritute nimi on raiutud Toompeale Riigikogu hoovi paigutatud mälestustahvlile. Arhiivis olen näinud dokumente sellest, kuidas ta arreteeriti, kuidas teda Eestis ja Venemaal vanglast vanglasse veeti ja lõpuks kuskil Siberis maha lasti. Vanaonu toimikus leidub ajaleheväljalõikeid 1930. aastatest, kui Nigul Kaliste kandideeris Riigivolikogusse, seega võib järeldada, et Venemaa jälgis meie riigi ladvikusse kuulujate töid ja tegemisi juba aastaid enne Eesti okupeerimist. Ka küüditamisplaan ”nõukogudevastase elemendi väljaviimiseks Balti riikidest” oli tegelikult valmis juba 1939. aasta oktoobriks. Arreteerimisele kuulusid eeskätt Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunud isikud, juhtivail kohtadel töötanud ametnikud, riigivanemad ja president Konstantin Päts. Enamik neist suri vangilaagrites või hukati. Kui ”koor” riisutud ja nii-öelda ”õige aeg” massilisemateks repressioonideks kätte jõudis, telliti Eestisse ligi 500 trellitatud akendega loomavagunit. Une pealt äratatud perekondadele loeti ette venekeelne küüditamisotsus. Varandust lubati perekonna kohta kaasa võtta kuni 100 kilo. Vaguneisse paigutamisel eraldati perekonnapead oma peredest ja pandi erivaguneisse. Noil aastail kirjutas Marie Under: ”Ikka mõtlen neile, kes siit viidi, taeva poole karjub nende äng.” Ülevaate 14. juunist 1941 koostas 1990. aastaks Mart Laar, kes avaldas 211-leheküljelise mälestuste- ja dokumentidekogu. Selle massioperatsiooni ohvrite koondnimekirja koostas okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon (ORURK), võttes muuhulgas aluseks Vello Salo nimestiku ”Küüditatud 1941”, Eesti Riigiarhiivis erifondis olnud kartoteegi umbes 26 000 isiku andmetega, Memento ajalootoimkonna koostatud nimekirja, Ene-Margit Tiidu, Herbert Ligi, Enn Sarve, Leo Õispuu, Enno Piiri, Jaak Pihlaku materjalid jne. Et Eesti arhiivides puuduvad andmed Siberis hukkunud perede või seal orvuks jäänud laste kohta, siis appi tuli Tomskis elav juuniküüditatu Vadim Makšejev oma 10-aastase uurimistööga Tomski arhiivides. Nüüd võib juba päris kindlalt väita, et rohkem kui pool küüditatutest ei pöördunud enam kodumaale tagasi. Kõigest sellest lähtudes on Eesti rahvastikule tekitatud kahjusid raske, kui mitte lausa võimatu kokku arvutada. Liita tuleks jäädavad inimkaotused mõrvatute, hukatute, langenute, surnute või teadmata kadunuks jäänute näol, samuti need, kes erinevatel põhjustel Eestist lahkusid. On ajutisi või kaudseid inimkaotusi, kus inimesi saadeti lühemaks või pikemaks ajaks laagritesse ja vanglatesse, küüditati Siberisse, evakueeriti tagalasse jne. Paljud neist ei jõudnud pärast vabanemist kuigi kaua tavaelu elada, sest saadud vigastused ning haigused olid jätnud jäädava jälje. Mitmed Eestist viidud valisid uueks elupaigaks teise maa. Ja millisesse kategooriasse lugeda need lapsed, kes sündisid ning kasvasid võõrsil? Kas arvesse tuleks võtta ka sündimata jäänud lapsed, sest inimkaotusi ei saa hinnata ainult otseselt, vaid repressioonide tagajärjed on tunduvalt laiemad. On kokku arvutatud, et ligi 50 aastat kestnud okupatsioon ja sellega kaasnenud genotsiid nõudsid Eesti rahvalt umbes 275 tuhat ohvrit, ligi veerandi elanikkonnast. Praegune Venemaa kui NL-i õigusjärglane pole aga meie rahva ees isegi mitte vabandanud oma eelkäija kuritegude pärast. Vähe sellest — jätkub tolle ajalooperioodi ülistamine. Isegi Venemaalt arhiivimaterjalide kättesaamine on raskendatud, heal juhul saab vastuse vaid järelepärimisele. Ametlik Venemaa on lausa märku andnud, et minevikuga tegelemine polevat perspektiivikas. Kuidas siis jääb vanarahvatarkusega, mis ütleb, et kes ei tunne minevikku, elab tulevikuta? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||