|
||||
Nr 21 (867) Neljapäev, 22. mai 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Sellise kena pealkirja all on Soomes ilmunud Eesti ja Soome sotsiaalteadlaste ühistöö, artiklite kogumik. Tallinna Ülikooli ning eakate komisjoni väljaandel on see teos nüüd saadaval ka eesti keeles (peletava) pealkirjaga “Eakate vananemise kogemused Eestis ja Soomes”. On öeldud, et artiklikogumiku eesmärk on “tuua välja positiivseid kogemusi vananemise keerukal teel, seejuures on väga oluline, et aastate kogunemist saadaks vananemiskultuur”. Aastad kogunevad omasoodu, mida nad kaasa toovad, ei me ette tea. Aga seda, et kõike siin elus — tervist, tahet, jõudu, õnne — antakse igaühele erinevalt, teame küll. Millest ja kuidas kujuneb vananemiskultuur, mida meie kõik üheskoos ja igaüks eraldi peaksime looma ja ühtlasi vist ka edasi kandma? Simo Koskinen kirjutab: “Üldise eluea pikenemise tingimustes on loomisel uudne vananemiskultuur. Selles tõusevad esiplaanile vananemise mitmetahulisus, diversiteet, individuaalsus, individuaalsed valikud ja tarbimise keskne roll. Postmodernse ühiskonna käsitluses nähakse pensioniealistele märgatavalt rohkem uusi võimalusi, vabatahtlikke valikuid ja suuremaid võimalusi elustiili valikuks kui varem. Uudset vananemiskultuuri iseloomustab dünaamilisus ja mitmeti tõlgendatav vabadus. Uut vananemiskultuuri on väljendatud ka kui “uut elumudelit elu teiseks pooleks” või on räägitud “elu teisest kasvuetapist”. Uudset vananemiskultuuri on kirjeldatud ka kui vaikset revolutsiooni ja uue tee avanemist, mille puhul vananemise mõiste asendatakse arenemise mõistega.” Nooruse rõõmustus Lühike lõbustus Kaob kui tühine asi Voolab meist mööda kui mesi Päevad, mis rõõmu meil teind Kiiresti mööda on läind!!! Need naiivsevõitu nukrad read on pärit vanast kulunud kaustikust. Kena kalligraafiline kiri, paisude ja keerutustega tähed, esilehel “Elise P. Elu Tallinnas 1916. Laulu klade”. Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi on seesuguseid kladesid kogunenud kümneid. Peegeldavad nad olnud aegade muresid ja rõõme, selle aja inimeste maailmanägemist. Olid nemad teisemad kui meie? Küllap vist. Olid ehk hellahingelisemad, maailm oli väiksem ja maailmavalu valusam, kui on meie ajal. Ja arvata on, et neid ei õpetanud viisipäraselt ning arukalt elama mitte keegi peale kirikhärra. Nooruse, keskea ja vanapõlvega pidid nad ise toime saama. Kuidas nad küll oskasid? Ei olnud tol ajal veel inimese eluperioode uurivaid teadlasi, neid, kes nii loomulikku elamist-olemist teaduseks teevad. Ei olnud raamatuid, mis õpetavad õnnelik olema, sõpru leidma, kinnitavad, et elu on selline, milliseks me ta mõtleme. Mõnes mõttes on see kõik õige ja toregi, eks igaüks peaks olema meelitatud, kui tema vastu huvi tuntakse ja vajadusel hingetuge antakse, aga… Aga kas ei ole kõiges selles natuke nunnutamist-patsutamist, millega oma lemmikloomi käitleme? Lauri Leppik on väitnud, et Eesti ajakirjanduses on vanadusest rääkimisel kindlad klišeed — “eakaid vaadatakse kui kellapommi, mis võib plahvatada, sest ühiskond ei pruugi nii suurt vanaduse kasvu välja kannatada”. Tahaks irooniliselt rääkida pommidega seinakelladest ja kellamehhanismiga pommidest, tahaks ilkuda nooruse, vanaduse ja keskea kasvu üle. Aga mis mõte sel oleks? Tõsi on see, et üks meie aja tunnussõna on edukus. Ka vananemine peaks nagu edukas olema. Kummatigi algab vananemine sünnihetkest — üllatus-üllatus! —, soome autor Raili Gothon avastab, et “Igaühel on oma elulugu, keegi pole kogu aeg olnud vana… Olles läbi elanud nooruse, on see osa meist”. Teisisõnu — vana inimene, aga ikkagi inimene. Just seda suhtumist meil vajaka ongi. Vanapõlve nägu ei saa kujundada ei vananemiskultuur ega mitmeti tõlgendatav vabadus. Seda nägu on kujundanud kogu meie elu, huvid ja oskused, tehatahtmine, ja siis see eakale kõige tähtsam komponent — tervis. Ole nii positiivne kui tahes, kui põlved krigisevad ja puusad on kulunud, ei siis tangot tantsi. Pole mõtet rääkida edukast vananemisest või vananemise asendamisest arenemisega, tähendab — rääkida muidugi võib, ehk mõni lugeja-kuulaja leiab terakese ka endale, kas või oma argipäevade muutmiseks. Tähtsam on aga see, et mõistetaks — eakas ei ole midagi isevärkset, on lihtsalt inimene, kes elanud hulga aastaid. Seda ei saa pidada teeneks, kuid see pole ka patt, “kellapomm” ka mitte. Ja sõnadest söönuks ei saa. Kui riigi sotsiaalpoliitika tagab normaalse (mitte minimaalse) toimetuleku, küllap vanaks saada oskame isegi. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||